Täna avab oma karjääri tagamaid Artemi Aleksandrov, kelle koduklubiks sel hooajal Nittorps IK. Välismaale jäähokit mängima viis temagi tee juba 2016. aastal, kui ühel hetkel tuli endale väljund leida. Tänu tuttava abile, jäi kaalukausile Rootsi ning Nynäshamns IF-i J18 meeskond. 

Artemi on ka pikalt jalgpalliga tegelenud, tema arvel on mitmeid tuhandeid mänguminuteid läbi hooaegade nii kasvatajaklubi FC Ajaxi noortegrupi kui TJK Legion omavanuste eest.  Kuidas sai siiski ka potentsiaalsest jalgpallurist hokimängija? 

Jah, tegelesin pikalt hoki kõrvalt ka jalgpalliga, eriti suveperioodil. Kuna aega mõlema spordialaga tegeleda ühel hetkel enam ei olnud, küsis treener minult, kas jalgpall või hoki? Vastasin kohe - hoki. Hoki on palju energilisem mäng.

Kuidas kulges kohanemine, kui kolid noore poisina üksinda välismaale ja pead sealsesse ellu integreeruma? 

Rootsi meeldis mulle algusest peale. Sobisid kõik tingimused, riigi spetsiifika, inimesed, sealne mentaliteet ning elamiskord. Rootsi aitas mind saada üks tuttav. Arutasime vanematega tingimused läbi ning kõik klappis, otsus sai kiirelt tehtud. Kohanesin hästi, kindlasti ka tänu sellele, et Eestist tuli sõber kaasa.

Rootsis on mul ühtlasi väga kodune tunne: mulle ausalt väga meeldib ja sobib see riik, kuigi algul oli ilma vanemateta väga raske. Kindlasti igatsen ka Eesti järele, see jääb minu kodumaaks.


Hooaegadel 2016/2017 ning 2017/2018 esindaski Artemi Nynäshamns IF J18 ning J20 värve; teisest hooajast on Aleksandrovil kirjas ka 7 mängu esindusmeeskonna eest,  kust pärinevad ka värav ja kaks söötu. 
2018/2019 hooajal sai tema uueks koduklubiks Rögle BK J20, mis J20 SuperElit sarjas mängib. 39 mänguga kirjutas Aleksandrov enda arvele 11 väravat ja 5 söötu. 
Enne tänavust hooaega Rootsi Division 2-s mängivat Nittorps IK, tegi Aleksandrov ka hooajase põike Soome, kus Jokerit U20 ning TUTO Hockey U20 klubihokit maitsta sai. 


Oled mänginud klubihokit nii Eestis, Soomes kui Rootsis, millised erinevused on nende riikide treeningprotsessides?

Rootsi ja Soome treeningprotsessid on üsna sarnased, kuigi minu arvates on Soomes treeningud jõulisemad ning uisutamist on rohkem. Rootsis keskendutakse pigem tehnikale.

Mida tulevik tuua võiks? Kuhu karjäärialaselt pürgid, millest unistad? 

Minu unistused on jäänud samaks: tahan mängida profiliigas, loodetavasti Rootsis. Aeg näitab, kuhu elu mind viib. 


Vanust küll vaid 20 aastat, on Aleksandrov jõudnud esindada juba nii U18, U20 kui meeste koondist. Sini-must-valge all mängitud ajast pärineb ka tema senise hokiloo kustumatuim mälestus:

Kõige eredam mälestus minu jaoks on U20 MM alagrupi turniir Talinnas, Tondiraba jäähallis, kus saavutasime esikoha. See on unustamatu emotsioon ja üks kõige õnnelikumatest hetkedest minu karjääris.