Kristi Shashkina, paari päeva pärast oma 18. sünnipäeva tähistav Tartust pärit hokimängija, kes väikese tüdrukuna alustas oma teekonda hokiklubis Kajakas poistega koos. 

Mu vanem vend Denis mängis hokit ja isa pakkus välja, et võiksin minna temaga trenni proovima, mulle meeldis ja nii alustasingi. Ühel hetkel pidin aga valima, kas judo või hoki - süda valis hoki. Sellest ajast alates olen tegelenud hokiga juba 11 aastat. Meil on suur pere: mul on kaks venda ja kaks õde. Mõlemad vennad mängivad hokit ja ema ka. 




















Kuidas jõudsid Tartust Kajakast Venemaale? 

Mängisin turniiridel erinevate võistkondade eest: käisime Tartu Kajakaga tihti välismaal turniiridel, sellest ajast jäingi skautidele silma. Esimesed pakkumised proovida Venemaa klubides tulid kui olin 11-aastane. Läksingi 12-aastaselt proovima tüdrukute Tveri võistkonna eest, pärast seda tuli juba palju rohkem pakkumisi. 

2016. aasta suvel sain pakkumise Nizhniy Novgorodist, SKIF U18 meeskonnalt. Tol hetkel oli see parim U18 tüdrukute tiim Venemaal, kus olid lisaks väga headele hokimängimise tingimustele suurepärased tingimused õppimiseks. Käisin seal suvel laagris ning pärast seda jäin sinna ka elama, pere läks Eestisse tagasi. Olin tollal 13-aastane.

Sellest hooajast esindab Kristi Šveitsi klubi ZSC Lions Frauen värve, kus on 9 mänguga teinud 13 punkti. 

Nizhniy Novgorodis mängisin 4 aastat. Vahetasin klubi, sest tahtsin proovida hokit Euroopas ja koroonaviiruse tõttu oli ebaselge, mis üldse erinevates riikides saama hakkab. Šveitsist tuli väga põnev pakkumine ja see oli minu jaoks uus kogemus. 

Venemaa ja Šveitsi hoki vahel on kõik üsna erinev, aga ilmselt kõige suuremaks erinevuseks, on see, et Venemaal on tiimis rohkem tööd, Šveitsis aga individuaalselt. 



























Kristi mängijakarjääri kuulub ka Venemaa U16 ning U18 noortekoondiste esindamine. Hooajal 2019/2020 toimunud U18 naiste maailmameistrivõistlustel saavutas Venemaa koondis kolmanda koha. Ühtlasi oli Kristi ka tolle turniiri kõige resultatiivseim mängija, tehes kuue mänguga 8 punkti ning pälvides MVP tiitli. 

Iga võidetud turniir ning medal on unustamatu, aga kogu aeg tahaks saavutada rohkem ja rohkem. Ma ei peatu pärast võitu, vaid teen veelgi rohkem tööd edasi. Iga medal on motivatsioon näha veelgi rohkem vaeva.

Kuna ma alustasin professionaalselt mängimist Venemaal, oli seal ka arenguvõimalus ning 14-aastaselt kutsuti mind ka koondisesse.  

Eraldi tahaks rääkida veel naiste hokist Eestis: väga tore, et lõpuks on olemas nii naiste võistkonnad kui koondis, sest kui alustasin, olin peaaegu ainuke tüdruk Eestis, kes hokit mängis. Olen väga palju näinud ja erinevate treeneritega töötanud. Mind on juhendanud mitmed kvalifitseeritud Eesti treenerid, näiteks Oleg Puzanov, Igor Ossipov, Olle Sildre, Roman Potšinok ja igalt treenerilt on olnud, mida õppida.



















Millised on tulevikuplaanid?

Hetkel on mu peamine plaan taastuda operatsioonist (põlvetrauma) ja minna tagasi jääle. Kui saan terveks, aitan oma tiimil, ZCS Lionsil, võita Šveitsi meistrivõistlused. Teised plaanid on hetkel saladus.