Fabian Hast, Eesti juurtega mängija, kes küll pea kogu oma elust Rootsis elanud, kuid tunneb end rohkem eestlasena, kui päritolu järgi justkui olema peaks. 


Kuidas jõudsid hokini?

Alustasin hokimängimisega, kui neljaselt oma eestlasest vanaisalt esimese uisupaari sain. Mu vend mängis samuti noorena hokit. Hoki oli armastus esimesest silmapilgust. Vanaisa ja pere olid väga toetavad. Kuna mul tuli hästi välja ning mu sõbrad ka mängisid, oli algusest peale ka üsna lõbus.

Pea kogu mängijakarjääri aeg on Fabianil veedetud Rootsis, kuid 2019/2020 hooajal võttis ta suuna hoopis Norra poole, liitudes sealse Tonsberg Vikings klubiga.

Tahtsin proovida midagi muud ja Norra meeskond pakkus mulle head diili kandvat rolli mängida. Treener usaldas mind ja uskus minusse, seepärast ka selle sammu astusin.

2020/2021 hooajal kolis Fabian taas Rootsi ning liitus Tyringe SoSS klubiga. 

Liitusin, kuna tegu on hea meeskonna ning liigaga. Samas liigas mängivad ka Aleksander Ossipov ning Alexei Sibirtsev. Samuti öeldi, et saaksin meeskonnas olulist rolli mängida. 

Paraku aga pärast karmi hooaega Rootsis, on Hast taas Norras, valmis uuteks väljakutseteks. 

Treeneriga suhted ei klappinud: mängisin neljandas viisikus. Meeskond kaotas pidevalt, aga muudatusi koosseisus ka ei tehtud. Lõpuks võeti tiimi juurde 4 uut ründajat ja kokku oli meil ründajaid juba 19. Otsustasin Norra tagasi tulla ning siinses klubis kandvat rolli mängida. Praegu on mul hea meel tagasi olla ja uueks hooajaks ehk midagi muud leida.

Milline on Norra ja Rootsi hoki suurim vahe?

Rootsi hoki on väga süsteemne, kiirus ning surve jääl, Norras see nii ei ole. Norras on suured ning väiksemad väljakud, samuti usaldatakse väga võtmemängijaid, nad peavad olema tiimi parimad. Praegu mängin koos ühe teise Eesti mängija Vadim Vasjonkiniga ning meie omavaheline koostöö on väga hea.

Kuidas on lood publikuga nii Rootsis kui Norras?

Tavahooajal, väljaspool praegust koroonalevikut, võib pealtvaatajaid Norras olla isegi kuni 1000, aga see oleneb ka, kuidas meeskonnal üldiselt läheb. Paaril viimasel hooajal on võitmine üsna keeruline olnud. Kui mängime võõrsilkohtumisi tabeliliidritega, on palju pealtvaatajaid kohal. Rootsis võis liigamänge vaatamas käia isegi kuni 3000 inimest. 


Milline oli sinu esimene mälestus rahvuskoondise kogunemisest? 

Juba ainuüksi kutse saamine oli imeline! Ma ei teadnud, mida oodata, kuid mul oli oli hea meel meeskonnaga liituda. Kandsin U20 koondises maailmameistrivõistlustel suurt rolli ning sain samal aastal ka meeste koondises mängida. Suur töö kandis vilja ning saavutasime esikoha. Kõik meeskonnakaaslased olid väga sõbralikud ja ühtlasi ka väga head hokimängijad. 

Kas olnuks ka variant, et mängid hoopis Rootsi koondise eest? 

Kui olin noorem, käisin Rootsi koondistega laagris, aga kutset ei saanud. Ausalt öeldes valiksin Eesti koondise, isegi kui Rootsi mind praegu kutsuma peaks. Eesti andis mulle võimaluse ning olen selle eest tänulik ning väga uhke. Mu vanaisa nuttis, kui saavutasime U20 oma divisjonis esikoha. Kuna tema oli mu saavutuse üle uhke, oli see ka minu jaoks oluline. Tahan edaspidigi Eesti koondist esindada, olla oluline ning aidata Eesti hoki arengule kaasa. 

Milline on sinu igapäevaelu väljaspool hokit? 

Kui olin Rootsis, töötasin ca 3 tundi päevas kahel korral nädalas; korter, toit ning raha tuli klubi poolt. Norras pidin aga lisaks hokile ka tööd tegema, et elamise eest maksta. 
Meeldib olla koos pere ja sõpradega, kohvitamas käia ja lihtsalt olla. Samuti meeldib mood, muusika ja magamine. 

Millised eesmärgid ja unistused on sul tulevikuks? 

Tahan mängida kõrgeimal võimalikul tasemel. NHL ja KHL on alati olnud mu unistused. 


Foto: Catherine Kõrtsmik