Sport ja poliitika peaksid seisma lahus, armastatakse ikka ja jälle öelda. Viimase aja Ukraina sündmuste valguses leiab kinnitust, et see on üks kulunud ütlemine, täpsemalt illusioon, millel pole päriseluga midagi ühist. Tegelikkus on teistsugune, on selline olnud ju varemgi. Pole mõtet ennast petta!

Ehkki Rahvusvaheline Olümpiakomitee kasutab sõnu selles suunas, et olümpiamängude ajaks vaibuksid üle maailma kõik sõjad ja konfliktid, käib nüüd samaaegselt Pekingi paraolümpiamängudega sõjategevus meist tuhatkond kilomeetrit lõunas. Sõltumata ROK-i või rahumeelsete inimeste tahtest varjutavad geopoliitilised võimumängud ja sellega kaasnev hävitustöö spordimaailma kauniduse ning seal valitsevad inimohvriteta võitlused.

Tippsport on andnud aastakümneid riikidele, eelkõige küll totalitaarsusse kalduvatele, aga laiemalt kõigile rahvustele võimaluse enesehinnangu tõstmiseks. Mõnedes riikides ja nende hulka kuulub ka meie idanaaber Venemaa, on tippsporti kasutatud kui võimalust demonstreerida oma võimu ja suursugusust kogu maailmale, ning seda on rakendatud pehme jõu vahendina inimeste mõjutamisel. Spordi ja poliitika omavaheline läbipõimumine tuleb muidugi hästi esile ka seoses, kus ühed vajavad riigieelarvest tegevuseks raha ja teised ei soovi ilma jääda sportlastele osaks langevatest ovatsioonidest ja aupaistest. Kas mitte olümpiamängude ava- ja lõputseremooniad pole aastakümnetega kujunenud kohaks, kus kõrged riigijuhid ennast esitlevad ja enda kuvandile positiivseid jooni lisavad?

Aga kui kõik äsja kirjeldatu pole ühe riigi valitseja jaoks veel piisav või vajavad riiklikud ambitsioonid rahuldamist, siis järgneb tihti kaos. Oleme seda näinud suurte maailmasõdade ajal eelmisel sajandil, näeme nüüd lokaalsema sõjakolde puhul Ukrainas. Poliitilised võimumängud ei hävita mitte ainult inimelusid, vaid ahelreaktsioonina kaasnevad paratamatult märkimisväärsed ümberkorraldused ka spordimaailmas. Vaatleme neid jäähoki näitel.

Rahvusvahelise hokiliidu IIHF-i otsusega ei saa Venemaa ja Valgevene osaleda kevadel Helsingis ja Tamperes toimuvatel jäähoki MM-võistlustel. Ehk Venemaa ei tohi mängida ühe oma paraadala maailmameistritiitli nimel! Venemaa jääb ilma 2023. aasta juunioride MM-i korraldusõigusest, meie idanaabri erinevate vanuserühmade koondised ja klubid pole lubatud rahvusvahelistele turniiridele. 2023. aastal peaks jäähoki MM toimuma Peterburis ja selles osas IIHF veel lõplikku seisukohta ei kujundanud. Selle korraldusõiguse kaotamisega oleks Venemaa määratud oma jäähokiga täielikku isolatsiooni!

Need möödapääsmatud otsused seavad omakorda IIHF-i valiku ette, kas pidada kevadine MM Soomes 16 või 14 võistkonnaga (kas kaks nõrgemat langevad 1. divisjoni või on need automaatselt Venemaa ja Valgevene, isegi kui nende liikmelisust IIHF-is ei peatata). Pikaaegne mõjukas soomlasest hokijuht Kalervo Kummola vihjas märtsi alguses, et kõige tõenäolisema stsenaariumi kohaselt saavad Venemaa ja Valgevene asemele MM-il mängida maailma edetabeli alusel Austria ja Prantsusmaa. Siit järgneb küsimus, et millised näevad välja sel juhul jäähoki MM-i 1. divisjoni turniirid ja kas sealgi edutatakse osalejaid vastavalt reitingule altpoolt üles. Otsustega pole väga palju aega, kuivõrd MM-turniiridega madalamal tasemel alustatakse juba aprillis.

Vaatleme edasi. Helsingi Areena oli kavandatud tänavuse jäähoki MM-i üheks mängupaigaks, aga see kuulub Vene omanikele. Halli põhiaktsionäride ringi kuuluvad ärimees Roman Rotenberg ja oligarh-miljardär Gennadi Timtšenko, kes mõlemad on väga mõjuvõimsad inimesed ka Venemaa jäähokis. Firma Arena Events Oy kaudu on nende valduses 49-protsendiline osalus jäähokiklubis Helsingi Jokerit, mis mängis alates 2014. aastast kuni viimaste nädalateni KHL-is. Jokerit lahkus Ukraina sõja tõttu Kontinentaalhokiliigast nagu ka Riia Dünamo. Rotenbergide perekond ja Timtšenko on tuntud oma lähedaste suhete poolest president Vladimir Putiniga.

Ehkki Soome suurima spordi- ja meelalahutuskompleksi Helsingi Areena osas pole otsuseid veel langetatud, viiakse MM-i Helsingi alagrupi mängud, kui olukord kevadeks ei muutu, pigem üle väiksemasse Helsingi jäähalli. Ühe ahelreaktsioonina hetkeolukorrale otsustas Soome jäähokiliit võtta Helsingi Areena katuse alla tõstetud Soome hokikoondise legendide särgid ja meistrivimplid alla. Särke oli palju: Teemu Selänne, Kimmo Timonen, Jere Lehtinen, Ville Peltonen, Saku Koivu, Jari Kurri, Timo Jutila, Raimo Helminen.

Edasi. Tugevuselt maailma teise jäähokiliiga KHL-i klubide välismängijad seisid ühtäkki eetilise ja samas tugevalt nende karjääri, meisterlikkust ning majanduslikku heaolu puudutava valiku ees. Viidates Venemaa sõjalisele agressioonile Ukrainas, võttis Eesti parim jäähokimängija Robert Rooba lühikeses kommentaaris Eesti meediale olukorra hästi kokku: praegu pole tal võimalik Tšerepovetsi Severstali eest jääle minna, aga KHL-i klubiga kehtivast töölepingust niisama lahtiütlemine pole samuti tagajärgedeta.

Kui Venemaa klubiga lepingut rikkuda, võib tekkida mängijal probleeme uue töökoha leidmisel ja üleminekul uude meeskonda. IIHF on küll rõhutanud, et antud olukorras püütakse mängijaid igati toetada. Päris paljud hokimehed Euroopast ning mujalt maailmast ongi saanud Venemaalt juba lahkuda. Keeruliseks teeb situatsiooni seegi, et KHL-is algasid mängud Gagarini karikale ehk ees ootab hooaja kulminatsioon ja klubide arvates peaksid mängijad keskenduma jäähokile, mitte olukorrale Ukrainas, mis lõppevat paljude idapool elavate inimeste hinnangul nädalatega. Lisaks pole Venemaalt lahkumine puuduvate lennuühenduste tõttu kuuldavasti lihtne ja rubla-kursi kiires languses tekivad mõistagi küsimused väljamaksmata töötasu osas, kui klubid peaksid põrkuma majandusraskustega.

Ahelreaktsioonina Venemaa agressioonile Ukrainas on kasvanud ka rahvuste-vaheline vaenamine, mida on märgata jäähokimaailmas, aga spordis ja kõikjal laiemalt. Usun, et sageli kutsub esmase emotsionaalse reaktsiooni esile ülekohtu tajumine, samuti ajalooline mälu ja taust. Järgnevas kontekstis ilmselt 1968. aasta Praha kevade sündmused. Legendaarne Tšehhi hokikoondise väravavaht, olümpiavõitja Dominik Hašek tegi pärast sõjategevuse algust Ukrainas oma Twitteri-kontol postituse, kus nõudis NHL-i klubidelt lepingute lõpetamist kõikide viiekümne Venemaa hokimängijaga. Hašeki hinnangul esindab iga sportlane lisaks iseendale oma riiki ja selle väärtusi. Tõsi, aga kuidas see tegelikkuses välja näeb? Miks peaks eraomanduses olevad NHL-i klubid loobuma oma varast ehk mängijatest, kes aitavad publiku areenile tuua ja kasumit teenida? Miks, kui enamikul inimestel Ameerikas puudub tõenäoliselt emotsionaalne side kusagil kaugel ja tundamatus riigis toimuvaga? Mõelge, kui erinevalt olete ise suhtunud sõjalistesse kriisidesse Aafrikas, Süürias, Afganistanis või Iraagis võrreldes Ukrainaga.

Kui Ukraina sportlased on kasutanud oma avalikku positsiooni sõja hukkamõistmiseks ja riigis toimuva näitamiseks, siis Venemaa sportlaste reaktsioonid on olnud erinevad ja ühest äärmusest teise. Leidub neid, kes toetavad sõda ja Putini tegevust, ja neid, kes mõistavad sõja hukka. Valdav enamus küll vaikib. 36-aastane Venemaa hokitäht Aleksandr Ovetškin, üks tuntumaid Venemaa presidendi toetajaid sportlaste seas, valis vägagi sõnu, kui avaldas lootust, et olukord laheneb kiiresti ja peagi saabub rahu, rõhudes korduvalt sellele, et tema on ainult sportlane. Aga mõistan teistpidi sedagi hirmu, mis võib millalgi ja mingite sidemete loomisel tekkida, kui nendest ei taheta või ei nähta võimalikuna enam taanduda. Venemaa ajalugu viimase sajandi jooksul sisaldab lugematul hulgal kohutavaid oma inimeste represseerimisi, mis teeb paljusid sealseid ja end spordi kaudu võimu käsutusse andnud inimesi ettevaatlikuks. Samas ei pääsenud mitmed Venemaa jäähokimängijad ähvarduskirjadest ka Põhja-Ameerikas, kinnitavad mängijate agendid. Ehk põgeneda pole kusagile?!

Lõpetuseks tahan öelda, et selles poliitilistest võimumängudest tekkinud olukorras peaksime nüüd püüdma säilitada inimlikkuse kaunimad pooled, loobuma rahvusel põhinevast vihast ja hukkamõistust, mõtestades endas lahti kriisi olemust ja oma tundeid sellega seoses. Ahelreaktsioonina aitab see nii meid, meie lähedasi kui ka lõpuks meie tegevuste kaudu neid, kelle füüsiline või vaimne heaolu on saanud üle lihtsa kodaniku pea käivas geopoliitilises käesurumises kannatada. Maailma läbi aegade üks tuntumaid jäähokimängijaid, endine NHL-i staar ja praegune Kladno klubi omanik Jaromir Jagr otsustas näiteks viia oma meeskonna hooaja viimase mängu väikselt ligi 5000 pealtvaatajaga koduhallist Prahasse suurele üle 17 000 istekohaga O2 areenile. Mõte oli kantud eesmärgist koguda rohkem rahalisi vahendeid nendele Ukraina perekondadele, kellest on saanud sõjapõgenikud.

Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik