Kui vaadelda jäähoki olümpiaturniiri nagu pooleteise nädala pikkust teatrietendust mõnede vaheaegadega puhkepäevade näol, siis avamäng on kõlanud ja esimene vaatus on nähtud. Võib vist öelda, et need, kellele kavalehe kohaselt pakutakse hokiareenil olulisemaid rolle, on osatäitmisse kenasti sisse elanud. Ehk ainult Taani üllatas ja võttis enam sõna kui eeldatavale kõrvalosatäitjale kohane – võidud Tšehhi ja Šveitsi üle pole taanlastele just igapäevased.
Aga eks selle etenduse võlu on ju selleski, et lavastaja jätab osatäitjatele ehk meeskondadele vabad käed ja rollide jaotus selgub vahetus sportlikus võistluses. Midagi pole veel otsustatud ja teises vaatuses sõelmängudel tulevad igal juhul olümpial kõik vähemalt korraks veel lavale – kes üheks episoodiks, kes kauemaks ja keegi jääb sinna etenduse lõpuni ja pälvib lõpuks olümpiavõitja nimetuse. Tahe ja meisterlikkus otsustavad, millal osatäitmine lõppeb. Õnn – olgu, kriimuke seda on ka vaja!
Turniiri seniseid mänge jälgides läks millalgi mõte just sellele, et kas ja kuivõrd tajutakse olümpia puhul olukorra ainulaadsust? Võimaluse taolises etenduses kaasa teha saavad vähesed ja vaid korra nelja aasta jooksul. Kogu olümpiaturniir kestabki ainult poolteist nädalat ja neist esimesed viis päeva alagrupiturniiril on nagu proovietendused, kus on vaja saavutada parim häälestus otsustavateks mängudeks. Alates homsest läheb asi Pekingis tõsiseks ja üle ühe võimaluse kellelegi korraga ei anta – kas võidad nüüd või sõidad koju. Uus võimalus tuleb nelja aasta pärast Milanos.
Jäähokimaailmas on kolm tiitlit, mis on teistest enam hinnatud, neist olümpiavõitu saab püüda kõige harvem. Maailmameistriks on võimalik tulla kord aastas, turniir ise on olemuselt ja ülesehituselt olümpiale sarnane – lühike ja intensiivne, eksimisruumita sõelmängudes. Kord aastas tõstavad mõned kätele ka Stanley karika, ilmselt ihaldatuima trofee jäähokis, kuid sellele eelneb üheksa kuud pingutust – pikk 82-mänguline NHL-i põhiturniir ja neli ringi Stanley karikamänge, igas ringis nelja võiduni. Rahaliselt on see tasuvaim ja seepärast ongi enamus maailma parimaid hokimängijad kogunenud Põhja-Ameerikasse, kus on mõlemad – money and fame!
Jätame raha sinnapaika ja mõtiskleme, mida ja mitmel korral nendest kolmest hinnatud tiitlist saab väga hea jäähokiproff karjääri jooksul võita. Oletame, et mängitakse tipptasemel 15-20 aastat nagu tavaliselt, harvem tehakse seda kauem. Reaalne on mängida neljal-viiel olümpial, kui kuuluda riigi parimate hokimeeste ringi. Eelkõige Kanada, USA, Venemaa, Tšehhi, Rootsi ja Soome koondises avaneb ka hea võimalus olümpial võita, aga mitte ilmtingimata. Meenutan, et profiliiga NHL tegi viimati olümpia ajal mängupausi 2014. aastal ja maailma parimad hokimängijad on jäänud eemale järjest kahest taliolümpiast. Mitte igal aastal ei jõua kõik paremad ookeani tagant ka maikuus peetavatele MM-turniiridele Euroopas, kuivõrd paljude koduklubid mängivad alles Stanley karikaturniiril. Kui leping näeb ette lavale astumist NHL-is, ei saa samaaegselt vastu võtta rolli koondises kas olümpial või MM-il. Aga tupikusse jookseb tee sageli ka teistpidi, sest nii mõnigi, kes on saanud tähtede eemalejäämisel võimaluse mängida olümpial või MM-il, pole kunagi saanud kutset NHL-i.
Ometi on maailmas tänaseks 29 jäähokimängijat, kes on võitnud ühe nendest tiitlitest vähemalt korra: 11 kanadalast, üheksa rootslast, seitse venelast ja kaks tšehhi. Üks esimesi nn Kolme Kulla Klubi liikmeid on alates 1994. aastast eesti juurtega rootslane Håkan Loob (pildil). Viimati täienes nimekiri 2019. aastal, kui kanadalane Jay Bouwmeester võitis St. Louis Bluesi klubiga Stanley karika. Eelmisel 2018. aasta taliolümpial õnnestus valitud seltskonnaga liituda venelasel Pavel Datsjukil, kes oli selleks ajaks NHL-i karjääri lõpetanud. Nüüd Pekingi olümpial võib klubi liikmete arv kasvada veel kahe võrra ... kui Rootsi võidab!
Kellest on jutt? Kolmandat hooaega Šveitsi liigas mängiv Marcus Krüger on kahekordne Stanley karikavõitja Chicago Blackhawksi ridades (2013, 2015) ja 2017. aasta maailmameister Rootsi koondisega. Enne tänavuse hooaja algust NHL-st lahkunud ja Moskva CSKA-ga (KHL) liitunud Joakim Nordström on samuti 2017. aasta maailmameister ja Stanley karikavõitja Chicago klubiga (2015). Kui NHL oleks teinud olümpia ajaks mängupausi ja jäähoki tippriikide koondised oleksid saabunud Pekingisse parimas võimalikus koosseisus, siis saaksime siinkohal loeteluga jätkata. Aga koroona-olukord maailmas viimasel kahel aastal on vähendanud märgatavalt ka võimalusi eksklusiivse klubi uksele koputada.
Lõpetuseks viktoriiniküsimus. Pekingi olümpiaturniiril osaleb tegelikult üks mainitud klubi liige, kes on 37-aastane ja mänginud NHL-is ligi 1300 kohtumist. Tal on kolm venda, neist kaks mängivad ka praegu NHL-is. Olümpiaturniiri teine vaatus algab Pekingis homme, mõelge selleks ajaks välja! Või kui ei leia vastust, helistage sõbrale nagu selles miljonimängus – ikkagi sõbrapäev!
Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik
