Maailma tugevaimas jäähokiliigas NHL on palju häid meeskondi, aga sel kevadel oli minu arvates üks teistest peajagu üle – Colorado Avalanche, kes võitis 21-aastase vahe järel klubiajaloo kolmanda Stanley karika. Teekond tippu on neilt nõudnud aega ja kannatlikkust, aga selles meeskonnas on ainest tõusta uueks hokidünastiaks.

Kui sel kevadel tulid jutuks erinevate NHL-i klubide võimalused võita spordimaailma üks ihaldatuim trofee Stanley karikas, ütles liigas parimate sekka kuulunud Calgary Flamesi peatreener, endine NHL-i tippmängija Darryl Sutter konkreetselt ja ühemõtteliselt: „Ma ei taha päris kindlasti kohtuda Colorado meeskonnaga esimeses ringis, sest need oleksid mahavisatud 8 päeva.”

Sutter teadis, millest rääkis! Stanley karikasarja 1. ringis saatis Colorado 7 päeva ja 4 mänguga Nashville’i suvepuhkusele. Seeria esimeses mängus läks Colorado 15 minutiga juhtima 5:0 ja kogu vastasseis jättis mulje, et isad mängivad poegade vastu – kiiruse ning osavuse vahe oli märgatav. Kolme aasta tagune Stanley karikavõitja St. Louis suutis 2. ringis Coloradolt kaks mängu kätte saada, kuni nende ennastsalgavad ponnistused lõppesid koos hiilgavalt mänginud väravavaht Jordan Binningtoni traumaga. Lääne konverentsi finaalis „sõitis” Colorado mängudega 4-0 üle Edmontonist. Kahel eelmisel aastal Stanley karika võitnud Tampa Bay tegi finaalis, mida suutis, aga nooruslikku, ülimalt kiiret ja kaasaegset jäähokit mängiva Colorado ohjeldamine käis ka neile üle jõu. Ehkki ajuti suudeti kindla distsipliini, hea taktikavaliku ja mängurütmi dikteerimisega Colorado lennukust pärssida ja kaks mängu ka võita, tuli neil hokitroonist loobuda.

Colorado on hea näide meeskonna kasvamisest ja eduloost, mida ei saavutata mõne päeva ega kuuga, vaid aastatega. Selleks on vaja ära käia põhjas, et mõista, kus asub tipp. Seejärel on vaja soovida sinna hokimaailma tippu „ronida” ja leida selleks „reisiks” tahtmisest pakatavad ja töökad inimesed. Need, kes ei taha kuulda lihtsalt lubadusi tulevasest paradiisist, aga kes on valmis käima tippu jõudmise nimel ka põrguteel. Eks raasuke õnne on samuti vaja, kuid kui olla südamega tegemiste juures, tuleb sedagi.

Colorado meeskonna arhitekt on klubi endine kapten ja üks kuulsamaid mängijaid NHL-i legend Joe Sakic, kes võitis mängijana Stanley karika koos Colorado klubiga 1996. ja 2001. aastal. Sakic on töötanud pärast mängijakarjääri lõppu Colorado meeskonna peamänedžerina viimased üheksa hooaega. Ta võttis ametiposti vastu 2013. aastal olukorras, kus Colorado oli jäänud kolm hooaega järjest Stanley karikamängudelt sootuks eemale. Aasta hiljem võideti NHL-i põhiturniiril oma divisjon, aga järgnesid tagasilöögid – veel kolmel hooajal järjest vaadati Stanley karikamänge vesise suuga kõrvalt. 2016. aasta suvel oli meeskonnast lahkunud ka peatreenerina töötanud Patrick Roy, endine NHL-i tippväravavaht ja peamänedžeri pikaaegne kamraad Colorado mängijapäevilt.

Lihtne oleks olnud käega lüüa, aga Sakic ei andnud alla. Ta usaldas inimesi enda ümber, appi tulid oskus mängijaid hinnata, sisemine vaist ja sihikindlus. Appi tulid ka meeskonna liidrid Gabriel Landeskog ja kõige kauem klubisse kuulunud Erik Johnson, kes läksid 2017. aasta suvel peamänedžeri juurde ja laususid, et tahavad aidata olukorda lahendada – meeskond oli just lõpetanud hooaja 48 punktiga ehk NHL-is viimasena. Sakic vastas, et tal pole võimalik midagi lubada, aga võime üheskoos ehitada üles hea meeskonna.

Pärast Roy lahkumist palkas Sakic meeskonna peatreeneriks Jared Bednari, kes oli 2016. aasta suvel võitnud AHL-i meistritiitli, kuid oli NHL-is tundmatu suurus. Bednar sai palju andeks õppimisprotsessis, ilma et oleks vallandatud – debüüthooaja 48 punkti, järjestikused kaotused Stanley karikasarja 2. ringis. Tänavu kevadel seisis Bednar ikka peatreenerina mängijate seljataga, kui meeskond võitis Stanley karika. Kas pole usalduse ja kannatlikkuse musternäide, mida profispordis kohtab harva?

Sakic on teinud suurepärast tööd ka meeskonna ehitamisel. Colorado tuumiku moodustavad enamuses klubi enda draft’i valikud, kellest nimekamad on Nathan McKinnon, Gabriel Landeskog, Mikko Rantanen, Cale Makar. See aga tähendab, et iga järgmise olulise lüli või paari leidmiseks läheb taas aastakene. Vajalikke mängijaid otsides on Sakic liikunud ka vahetustehingute puhul mustri järgi, et leida sobivad puzzletükid, mitte sarnased olemasolevatele. Sel kevadel toodi meeskonda näiteks kogenud Andrew Cogliano ja soomlane Artturi Lehkonen, kes viskas finaalseeria lõpetanud otsustava värava. Temp, mida on soomlastest varem teinud ainult Jari Kurri 1987. aastal!

Mul on igatahes heameel, et jäähoki Stanley karika võitu andsid oma panuse koguni neli soomlast – kes suuremal, kes pisemal määral. Rantanen kuulus meeskonna resultatiivsemate mängijate sekka, Lehkonen viskas ridamisi tähtsaid väravaid, Justus Annunen oli klubi 3.väravavahi rollis ja esmakordselt saab ennast Stanley karikavõitjaks pidada ka Euroopast pärit väravavahtide treener – 45-aastane Jussi Parkkila.

Kuhu edasi? Sky is the limit! Taevas on aga teatavasti piiritu. Colorado tõelisest võimekusest saame ilmselt paremini aimu lähiaastatel, aga selles meeskonnas leidub potentsiaali kasvada dünastiaks ehk valitseda maailma tugevaimat jäähoki profiliigat. Kui mõelda, et enamuse võtmemängijate vanus jääb alla 30 eluaasta ja neil on klubiga veel mitmeid aastaid kehtivad lepingud, siis see aitab meeskonna tuumiku koos hoida. Sakicil on palgalimiidi all veel varu ka 26 miljoni dollari võrra, mis võimaldab meeskonda sobivalt ka täiendada ja mõne olulise mängijaga, kel leping lõppes, koostööd jätkata: Lehkonen, Nazem Kadri, Valeri Nitšuškin. Mitmete NHL-i asjatundjate arvates vajab Colorado veel võimsamaks saamiseks esmaklassilist väravavahti, sest just selles nähti tänavu meeskonna üht nõrkust.

On kosutav teada ja näha nõnda suurel areenil, et hea tahe, usaldus, kogemus ja järjekindlus võivad realiseeruda milleski enamas kui ühe inimese võit. Ja pange ennast järgmisteks aastateks valmis – valitseb laviini (Avalanche – toim.) oht!

Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik