Euroopalikus mõtte- ja keeleruumis on teatud olukordade kirjeldamisel kasutatud sageli kristliku taustaga kõnekujundit „rahvaste paabel”. See iseloomustab paika, kus on koos väga palju eri kultuuridest pärit ja erinevaid keeli rääkivaid inimesi. Kui mõtlen Eesti jäähokikoondise peale, ka meie noortekoondistele, siis joonistub välja sellele kujundile vastav etniliselt kirev pilt.

Armastus jäähoki vastu toob need erinevad inimesed kokku ühte riietusruumi, koos minnakse sarnastes pääsukese-pildiga särkides jääle, ühise eesmärgiga, aga juured ja üleskasvamise keskkond, samuti mõttemaailm ja kodune keel loovad grupi sees paratamatult ka distantsi. Mitmekesisus ühelt poolt rikastab, aga teiselt poolt – pidevalt muutuv etniline koosseis kahjustab sotsiaalset usaldust. Vähemalt kirjeldavad olukorda ühiskonnast lähtuvalt selliselt Taani teadlased ühes viimases uuringus, mis avaldati ajakirjas Annual Review of Political Science ja mille autorid on Aarhusi ja Kopenhaageni ülikoolide teadlased.

Mulle tundub, vaadeldes seda mõtet väiksema mudelina Eesti jäähoki peal, saab siia tõmmata paralleeli – ka jäähokikoondise pidevalt muutuv koosseis ja „keelte paabel” tekitab meeskonna sees paratamatult kellelgi võõristust ja nii mõnelegi kohanemisraskusi. Teisalt: kui Eesti jäähokis ja koondiste juures valitsev keskkond ei ole kogu aeg muutumises või kaoses, ühised põhimõtted on omavahel kokku lepitud ja neid järgitakse, grupis ei vahetu inimesed pidevalt ja tuumik püsib paigas, mis aitab uutel kohaneda, siis saab selline keskkond olla ühiseid väärtusi loov ja uue hingamise andja meie hokikultuurile. Selle kaudu laiemalt ka ühiskonnale.

Nõustun selles osas Eesti Jäähokiliidu presidendi Rauno Parrasega, kes ütles hiljuti intervjuus saatele „Võidu nimel: Eesti hoki”: „Jäähoki on ideaalne viis integratsiooniks, milles oleme minu arvates riigina ebaõnnestunud. Jäähoki on suurepärane mehhanism, millega tuua Eestis elavat venekeelset ja teisigi keeli kõnelevaid inimesi ühe Eesti lipu alla. Ei ole Eestis, Narvas või Lasnamäel just sageli näha vene inimest, kel oleks sini-must-valge vorm seljas või lipp põsele joonistatud, kui ta pole seotud jäähokiga.”

Mõttelaadi muutumiseks peab olema vajadus ja tahtmine. Hetkel on koondiste töökeeleks eesti ja inglise keel. Vaadake näiteks YouTube’i keskkonnast saadet „Võidu nimel: Eesti Hoki” esimest osa ja veendute ise. Inglise keelt pole ehk ühel hetkel enam vaja või leiab ta kasutust järjest vähesemal määral – näiteks mõni Kanada treener tuleb siia koolitama. Meeste koondise soomlasest peatreener Jussi Tupamäki õppis eesti keele ära ja pole seda unustanud. Tema ja Balint Fekti on head näited sellest, et kui leidub tahe, juhtub imelisi asju. Inimesed on võimekad.

Need mõtted leidsid mind Tallinnas toimunud U18 vanuseklassi MM-i ajal, kui kommenteerisin Eesti noortekoondise mänge ja kuulasin kolleegi tehtud intervjuusid. Eesti jäähokiliidu spordidirektor ja alla 18-aastaste koondise peatreener Balint Fekti on rahvuselt ungarlane, kellel on eestlannast naine, kes on töötanud paar aastat Eestis ja varasemalt ka Soomes, ja kes annab intervjuud heas eesti keeles, mis oli mulle mõneti üllatuseks. U18 koondise 23 mängijast olid enam kui pooled vene nimedega, mitmed neist, eelkõige Tallinnast pärit poisid suutsid end eesti keeles kenasti väljendada, mõni vägagi ladusalt, aga Narvast koondisse saabunud jäid sellega enamuses hätta, ehkki on elanud kogu elu Eestis. Miks nii?

Ühelt poolt mõistan, et meie mängijate valik on piiratud ja Eesti koondised on läbilõige siin elavatest erinevatest rahvustest. Samuti on võimalik, et juured annavad kellelegi võimaluse ennast jälle siduda oma esivanemate kodumaaga ja nad tõesti soovivadki seda teha. Kui meeste või noorte koondises on mängijaid, kes on sündinud vene või rootsi perekonnas ja elanud selles keeleruumis, puutumata kokku eesti keelega, vajavad nad kahtlemata selle omandamiseks aega. Olgem ausad – Narva on küll Eesti linn, aga Ida-Virumaa keeleruum on suuremalt jaolt venekeelne ja seal kasvades ei kuule kõrv eesti keelt. Samas on ridamisi häid näiteid sellest, et Narvast pärit noormees omandab soome keele mõne aastaga, kui ta viibib sealses keskkonnas. Kui ta mängib Soomes jäähokit ja õpib seal, peab ta suutma ennast kohalikus keeles väljendada ja räägitust aru saada.

Ma tajun Eesti jäähokikoondiste puhul juba selgesti, et kõik erinevate juurtega inimesed käivad ühte jalga. Just selles, mis puudutab tundeid jäähoki vastu, selles, mis puudutab omavahelist koostööd ja treeningprotsesse, käitumist ja suhtlemist selles etniliselt kirevas, aga samas kokkuhoidvas grupis. Loodud on mängijaid motiveeriv õhkkond. Siit edasi on vaja püüelda veelgi enam ühise keelekasutuse poole ning kasvatada uut põlvkonda selles vaimus, et koondise suhtluskeel on eesti keel. Sunniga ei saavuta sageli midagi, lapsevanemad teavad seda omast käest, vaja on positiivseid eeskujusid ja ühendavaid väärtusi. Meie jäähokis on need olemas, koondiste näitel igatahes.

Riigikorra vahetumised Eestimaa ajaloos on kujundanud meie etnilise pärandi ja selle eest ei põgene. Nagu on sõda Ukrainas toonud kaasa põgenikelaine ja sellest ei jää puutumata ka meie siin Põhja-Euroopas. Meie riigis ei peida jäähoki praegu endas ainult sportlikku potentsiaali, aga selles võib näha laiemalt mudelit, kuidas midagi puudulikku või katkist kokku siduda, luua meie ühiskonnas seda nii vajalikku usaldust ja ühtekuuluvustunnet. Kasutagem seda võimalust! Meil on vaja jäähalle ning jääväljakuid, seda puudust saavad oma otsustega parandada poliitikud ja kohalike omavalitsuste juhid. Iga inimene saab kogukondlikul tasandil panna käe külge mõne piirkonna jäähoki arengule.

Lõpetuseks tulen Eesti jäähoki strateegia juurde, mida saab lugeda alaliidu koduleheküljelt. See sõnastab täpselt visiooni ja missiooni, millel on meie jäähokikultuuri edendamise kõrval ka laiem humaanne ja ühiskondlik tähendus. Igaühel on võimalus realiseerida ennast inimese ja sportlasena, tunda seeläbi rõõmu mängust ja Eesti elust.

Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik