Jäähoki MM-võistlustest on kujunenud viimasel kümnendil tippturniir koondistele, ehkki ükski maailma tugevamatest hokiriikidest ei mängi sellel parimas võimalikus koosseisus. Kui mõtleme jalgpalli või korvpalli suurturniiridele, siis on nimekamad mängijad suuremate eranditeta kohal. Tamperes ja Riias nädala lõpus algav jäähoki MM kinnitab seevastu varasemat mustrit, et üksikuid tähti suudavad turniirile meelitada kõik meeskonnad, aga staaride paraadist on asi kaugel. Mis seda takistab? Loetleda saan huvipuudust, klubi tasandil sõlmimata töölepingut, vigastust ja maksmata kindlustust!

Näha kõiki maailma paremaid jäähokimängijaid koos ühisel turniiril on viimasel paarikümnel aastal olnud samavõrd haruldane, kui märgata looduses punasesse raamatusse kantud looma või lindu. Võib juhtuda, aga pigem mitte. Tõsi, aastatel 1998-2014 koguneti kord nelja aasta jooksul taliolümpial parimas võimalikus rivistuses, aga kahel viimasel OM-il pole maailma tugevaima hokiliiga NHL-i profid veebruaris klubimängudesse erinevatel põhjustel pausi teinud. ROK ja IIHF on seda isegi soovinud ja selle paarinädalase pausi poole püüelnud, aga kokkuleppele pole jõutud tingimustes või on leidunud väliseid segavaid tegureid. NHL-i algatatud jäähoki MK-turniiri on sel sajandil mängitud ainult kahel korral, viimati 2016. aastal. Uuesti jõutakse selleni ehk paari aasta pärast.

Selliselt on MM-turniirist saanud hokimaailmas võistlus, kus riikide koondistel on võimalik mängida küll klubihooaegade lõppemise tõttu parima võimaliku meeskonnaga, aga enamasti asutakse ideaalist kaugel. Saksamaa ja Slovakkia puhul jääb sellest tavaliselt kübeke vajaka, Tšehhi ja Šveitsi näitel juba märgatavalt rohkem, Rootsi ja Soome saaksid võrdselt tugevaid meeskondi kokku panna juba mitmeid. Kanada või USA võiksid mängijatevalikust lähtudes seevastu moodustada mitmeid ühtlaselt tugevaid kooslusi, kus üht oleks isegi keeruline eelistada teisele. Kanada tulebki näiteks tänavusele turniirile taaskord tundmatu meeskonnaga, mis eelmistele aastatele mõeldes ei välista nende puhul küll midagi – kolm finaali järjest ja üks MM-tiitel. USA toob kohale paar NHL-is endale enam nime teinud mängijat, aga enamus Euroopa riike on saanud Atlandi ookeni tagant maailma tugevaimast hokiliigast küll kuhjaga rohkem eitavaid vastuseid, kui jaatavaid. Miks?

Kui seda temaatikat vaadelda, peab esimesena mainima huvipuudust ja viimased aastad on toonud selles osas kaasa pigem veelgi suurema jahenemise. Selle taga on erinevad reisipiirangud, testimised ja kõige sellega kaasnenud teadmatus. NHL-i profid, eriti Põhja-Ameerika koondiste mängijad olid harjunud sõitma Euroopasse hooaega pikendama koos pere ja lähedastega, mis võimaldas ühendada töö ja sportlikud eesmärgid meeldivamaga – ühine reis kevadisse Euroopa suurlinna. Tänavusele MM-turniirile mõeldes on esile kerkinud ka arvamusi, et Tampere ja Riia pole võrreldavad Praha, Berliini või Genfiga.

Lennukile istumist ja üle Atlandi reisimist võivad takistada ka lepingu lõppemine koduklubiga või ligi 9-kuulise hooaja vältel korjatud erinevad vigastused. Üldiselt läbivad NHL-i meeskondade mängijad enne koondisega liitumist koduklubi juures vestlusvooru ja meditsiinilised testid. Meeskondade omanikud ja mänedžerid vaatavad väikestele traumadele enamasti küll läbi sõrmede, kui jutuks on kaasalöömine olulistel Stanley karikamängudel, aga MM-turniirile sõiduloa andmisele eelistatakse sellisel puhul väljastada tuusik tervisevetele.

Hulga kõlapinda leidis tänavuse MM-i eel Skandinaavia meedias ka mängijate kindlustamise teema, mille tõttu jääb turniirist eemale näiteks NHL-i põhihooajal kümne resultatiivsema mängija hulka kuulunud Elias Pettersson. 24-aastase rootslase puhul on probleemiks tema ligi 8 miljoni dollari suurune aastapalk ja pikk leping, mis on lähtekohaks kindlustussumma arvutamisel. Vancouver Canucksi ridadesse kuuluv Pettersson oli huvitatud MM-il mängimisest, aga Rootsi jäähokiliidule käis kindlustusmakse üle jõu – kukrut tulnuks kergendada ca 250 000 euro võrra!

IIHF-i ja NHL-i omavahelise lepingu kohaselt katab rahvusvaheline hokiföderatsioon mängijate kindlustamisel 20 000 Šveitsi franki ehk ligikaudu 20 300 eurot. Kui summa on suurem, peab ülejäänud osa tasuma kohalik alaliit. Enamasti ei kujune maksed ülejõu käivaks, aga leidub erandeid. Korvpallis näiteks katab FIBA ja NBA omavaheline leping mängijate kindlustused kogu ulatuses, kuivõrd mõlema organisatsiooni huvi on tuua parimad korvpallurid tiitlivõistlustele. NBA näeb selles võimalust meelitada ka teistest riikidest parimad mängijad oma liigasse. Veel 20 aastat tagasi leidub ka korvpallis näide, kus Dirk Nowitzki osalemine 2002. aasta MM-il läks Saksamaa korvpalliliidule maksma täiendavad 200 000 dollarit.

Ka rahvusvaheline jalgpalliliit on hoolitsenud selle eest, et mängijate kindlustussummad ei oleks takistuseks suurturniiril osalemisel. FIFA-l on selleks koguni eraldi fond, kust eraldatakse jalgpalluri koondiseturniiril saadud vigastusjuhtumi korral klubidele kindlatel alustel raha. Seda raha on kuni 7,5 miljonit üksikjuhtumi kohta ning 80 miljonit aastas. Jalgpalli ning jäähoki erinevatest mastaapidest selles vallas annab muidugi tunnistust ka rahvusvaheliste alaliitude puhastulu: FIFA puhul oli see 2022. aastal 2,2 miljardit eurot, IIHF-il 75 miljonit eurot.

Kõigi nende numbrite valguses ei puudu Tamperes ja Riias algaval MM-il meisterlikud mängijad ja neist päris paljude nimed on jäähoki jälgijatele ka tuttavad. Eriti kodupubliku ees mängiva valitseva maailmameistri Soome puhul, kelle ridadest leiab ilmselt ka selle MM-i suurima tähe – Mikko Rantanen viskas NHL-i põhiturniiril üle 50 värava ja kuulus liiga kümne resultatiivsema mängija sekka. Usun, et turniir annab võimaluse esile tõusta ka uutel hokitähtedel ja annab mõtlemiseks ainest koondiste treeneritele, kuidas olemasolevast mängijatekooslusest maksimum välja pigistada. Tuletan siin meelde 2019. aasta MM-i, kus Soome parimad mängijad Põhja-Ameerikas keeldusid üksteise järel koondisega liitumisest, aga kus Euroopa ja Soome klubide mängijate toel viis Jukka Jalonen meie põhjanaabrid maailmameistriks. Lähemad nädalad annavad hokisõpradele võimaluse turniiri ka suures mahus jälgida, kui ERR toob erinevates kanalites vaatajani 30 mängu – veerandfinaalidest alates koos hokistuudioga.

Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik