USA-s keset kõrbe paiknev Las Vegas on üle maailma tuntud kui linn, kus inimeste meeli erutavad kasiinod ja hasartmängud, poed ja peened restoranid, šou-etendused igale maitsele. See on linn, kus valitsevad meelelahutus ja ööelu, kus antakse inimestele võimalus unustada hetkeks igapäeva mured – kui rahakott selle välja kannatab. Las Vegase võib nüüd tituleerida ka maailma hokipealinnaks, kuivõrd sealne klubi Golden Knights ehk Kuldsed Rüütlid võitis esmakordselt Stanley karika.
Veel talvel ei peetud Vegase hokiklubi kaugeltki peamiseks karikanõudlejaks, kuid viimastel kevadkuudel kasvas meeskond selliseks ühtseks löögirusikaks, kust oli keeruline leida nõrka lüli. Vaatamata mõnedele tagasilöökidele, mis eelkõige puudutasid väravavahtide vigastusi, leiti ikka ja jälle mängijad, kes täitsid tühjaks jäänud koha. Vegase klubi peatreener Bruce Cassidy ütles pärast Stanley karikavõitu tabavalt, et ükski mängija ei kandnud seda meeskonda üksinda, aga kõik andsid oma märkimisväärse osa.
Kuldsed Rüütlid kaotasid Stanley karikasarjas nelja ringi peale ainult kuus kohtumist. Finaalis jäi nende raudsesse haardesse Florida Panthers ehk klubi, kes lülitas ühtejärge konkurentsist neist tugevamaks peetud meeskondi. Vegas domineeris finaalseeriat täielikult, tuues reljeefselt esile vastase puudused ja enda tugevused.
Florida ei püsinud Vegase pakutud mängutempos, mis tekitas Pantritele suuri probleeme mängu avamisel oma tsoonist ja lugematult palju kaotati ohtlikult litreid vastasele. Veelgi enam, Kuldsed Rüütlid kasutasid eeskujulikult ära oma trumbid. Mänguplaan oli pealtnäha lihtne, aga toimis nagu kellavärk. Kui NHL-i üks parimaid kiiretele vasturünnakutele lülituv meeskond Vegas ei suutnud kohe vastase väravat ohustada, pandi litter sügavale vastase tsooni. Seejärel võideti ülima järjekindlusega nurga- ja kahevõitlusi, mis andis võimaluse toimetada litter sinisele joonele kaitsjale. Sealt järgnes pealevise ja kui tabamust ei sündinud, aga litter jäi värava ette elama, olid Vegase ründajad valmis selle võrku lööma. Või lendas litter taas nurka ja kõik algas uute kahevõitlustega otsast peale. Florida meeskond suruti piltlikult põlvili ega lubatud enam jalgele tõusta. Koos mitme võtmemängija traumaga oligi Pantrite jaoks saabunud kaos, kust väljumiseks ei leitud viise.
Nüüd on paslik küsida, kuidas tõusis Vegase klubi vaid kuue hooajaga NHL-i meistriks? Põhja-Ameerika hokiasjatundjate arvates on selle taga klubi senise kahe peamänedžeri George McPhee ja Kelly McCrimmoni meisterlik töö mängijate värbamisel ning rida suurepäraseid vahetustehinguid, mis on aastatega meeskonda tugevdanud. Tuleb meeles pidada, et 2017. aastal NHL-iga liitudes sai Vegas valida endale esmalt teistest klubidest ainult mängijaid, kellest need olid valmis loobuma. Ehk oma põhituumiku said teised NHL-i klubid Vegase eest nö kaitse alla panna.
Peamänedžeride nutikusest annavad parema ülevaate klubi vahetustehingud ja selliselt on võrku jäänud mitmed suured kalad – nüüdse meisterklubi alustalad. Toon mõned näited. Kaitsja Shea Theodore valiti Anaheimi poolt NHL-i esimeses ringis, aga ta ei õigustanud kohe talle pandud ootusi. Vegas tõi ta meeskonda, andes vastu ühe veteranist kaitsja. Lihvimata teemant läks särama Kuldsete Rüütlite särgis.
Tänavuse Stanley karikasarja kõige väärtuslikum mängija Jonathan Marchessault viskas hooajal 2017/18 Florida Panthersi särgis NHL-i põhihooajal 30 väravat, aga klubi peamänedžer Dave Tallon otsustas mängijast ikkagi loobuda ning Vegas kasutas võimaluse kohe ära. Sarnaselt Florida klubis mänginud Reilly Smith jäi pärast üht kehvemat hooaega samuti klubi poolt kaitseta ja Vegas värbas ta liigaga liitumisel. Nüüd andsid need kaks mängijat finaalseerias endisele koduklubile mõnuga märku, millise vea nad aastate eest tegid. See oli nagu astumine konnasilmale.
Või Chandler Stephenson. Ründaja, kelle karjääri algus Washingtoni klubis oli kõike muud kui särav. Pärast Vegase meeskonnaga liitumist 2019. aastal kogus Stephenson esimesel hooajal uues klubis 35 punkti, aga sealt edasi kahel viimasel juba vastavalt 64 ja 65 punkti. Stanley karikasarjas viskas Stephenson sel kevadel juba 10 väravat ja andis 10 tulemeslikku söötu, millest enam suutsid tema meeskonnakaaslastest Marchessault kõrval vaid Jack Eichel ja kapten Mark Stone.
Kaks viimatimainitut on elanud aastate jooksul vigastuste tõttu läbi ka keerulisi aastaid, aga nad mõlemad näitasid sel kevadel, et hea tervise juures on mõlemad ekstraklassi ründajad. Stone valiti Ottawa poolt NHL-i tegelikult alles 6. ringis, aga viiel hooajal järjest visatud üle 20 värava NHL-is tõstsid mehe jõuliselt maailma tugevaimas profiliigas pildile. Teekond Las Vegasesse avanes erimeelsuste järel Ottawa klubiga uue lepingu osas. Omal ajal Connor McDavidi järel teisena NHL-i valitud Eicheli puhul lõppes tema endisel koduklubil Buffalo Sabresil ilmselt usk, et helgem tulevik ja Stanley karikavõit on koos temaga võimalik. Eicheli eest pidi Vegas loovutama kõva kaliibriga tegijad (Alex Tuch, Peyton Krebs, 1. ja 2. ringi drafti-valik), aga nüüd ei tundu ka see tehing enam Vegases kallina.
Kogu selle vaimustava eduloo taustal küsivad hokiromantikud muidugi tõsimeeli, et mis jäähokilinn see Las Vegas nüüd õigupoolest siis on? Vegas Golden Knights on oma kodumängude korraldusega kogunud tegelikult omajagu kuulsust üle Põhja-Ameerika: kohtumiste avatseremooniatele ei leiduvat hokiuniversumis võrreldavat, kogu šou-etendus on koostatud Hollywoodi vaimus ja suurejooneliselt, meeskonna toetajad on kirglikud ja häälekad. Muusika mängivat jäähallis nii kõvasti, et selle detsibellide tuules võivad sokid jalast lennata.
Kui jalutada jäähallist ainult paarisaja meetri kaugusele Las Vegase peatänavale Strip, siis seal valitsevad ööpäevaringselt turistide hordid ja jäähoki kaob tänavapildist kiiresti. Seal puuduvad toretsevad hokireklaamid ja fännid Kuldsete Rüütlite särkides. Seal on nappides riietes naised-mehed, tänavakunst ja -muusika. Jäähokil on linnas lihtsalt olematu traditsioon. See pole Kanada, Montreal või Toronto. Isegi mitte New York või Chicago. Las Vegas pole hokikultuuri kantsina kuigi tõsiseltvõetav, aga seepärast on seal valitud ka teistsugune lähenemine – tõsimeelne sportlik pingutus tuuakse jäähallis publikuni üdini meelelahutuslikus kastmes.
Hokiromantikud saavad end siinkohal lohutada faktiga, et kogu treeneritetiim ja kaks kolmandikku meeskonnast tulevad Kanadast. Muidugi ei puudu heast hokiklubist ka vähemalt üks venelane ja rootslane, paljude kurvastuseks ei täienenud Stanley karikavõitjate nimekiri ühegi soomlasega. Küll said meie lõunanaabrid lätlased MM-i pronksi kõrvale endale läbi aegade teise Stanley karikavõitja – 1996. aastal võitis Colorado klubis ihaldatud trofee Sandis Ozolinš, nüüd Vegasega jõudis sama kaugele Teodors Blugers.
Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik
