"Me kõik oleme ühtmoodi müüdavad. Mõni on ainult natuke kallim kui teine," kõlab ütlemine Eesti kultusfilmist "Viimne reliikvia”. See tsitaat kirjeldab minu meelest tabavalt kaasaegset profispordi maailma. Sportlased (kunagi nimetati selliseid gladiaatoriteks) on näiliselt vabad, aga tegelikkuses ollakse seotud lepingutega (loe: saba ja karvadega klubiomanike vara). Vähestel väljavalitutel on õigus väljendada vaba tahet, teised nõustuvad suure raha nimel olema "tooted kaubandusvõrgus", keda saab osta ja müüa. Kedagi hinnatakse kõrgemalt, mõned on üleliigsed.

Ma olen aastaid jälginud sportlikust huvist erinevate profiliigade tegemisi, mahuliselt kõige enam ilmselt jäähokiliigat NHL. Igal kevadel on märtsi alguses üks päev, milleni tohivad klubid ennast täiendada ning mängijaid vahetada, et olla kevadel valmis hooaja kulminatsiooniks – Stanley karikamängudeks. Ma ei tea, miks, aga sel kevadel märkasin selgemalt teatud mustreid. NHL-i klubide ja nende mänedžeride käitumises ilmnesid käitumisjooned, mida on võimalik kirjeldada. Võimalik, et need lihtsalt kõnetasid mind enam kui varasemalt ja seeläbi märkasin neid. NHL-is läks tehingute tegemine kuni suveni nüüd lukku alates märtsi esimesest nädalavahetusest. Vaatleme!

Tühjendusmüük

Ehkki NHL-i põhiturniir lõppeb alles aprilli keskel, on mõnede meeskondade jaoks Stanley karikamängudele viiv rong jaamast ammu lahkunud. Neil pole võimalik enam sel aastal kuuluda nende 16 meeskonna sekka, kes põhiturniirilt edasi pääseksid. Selliste klubide seas leidus neid, kes otsisid praegu kasulikke vahetustehinguid tulevikku silmas pidades ja kes tegid üksikuid enda pilgu läbi häid investeeringuid.

Märkimisväärselt erinevalt on selles seltskonnas käitunud eelmisel kümnendil kolmel korral Stanley karika võitnud Chicago Blackhawks, kelle uus mänedžer Kyle Davidson on tegelenud ametis oldud pooleteise aasta jooksul tühjendusmüügiga. Ehk mõtteviis on selge: uuele ruumi tekitamiseks on vaja vabaneda kõigest vanast, lootusega uute noorte saabujate särale tulevikus.

Kapitaalse "koristamise" käigus on samas odavalt ära antud ka mitmeid mängijaid, kes võinuks moodustada uuesti ülesehitatava meeskonna selgroo ja kes olid väravate-söötude näol tõestanud oma väärtust maailma tugevaimas hokiliigas. Parim näide on eelmisest suvest 25-aastane Alex DeBrincat, kes viskas Chicago kasuks kahel hooajal üle 40 värava ja kelle eest saadi Ottawa Senatorsi käest vaid võimalus valida endale kaks ennast tipptasemel veel mittetõestanud noormängijat.

Ilmselt kõige enam on tekitanud Chicago klubi käitumismustri puhul ka viimase kuu jooksul minus just küsimusi see, et kas tühjendusmüük tähendab automaatselt odavmüüki? Olukorras, kus on soov kellestki mängijast „vabaneda” ja huvitatud meeskond pole valmis hinnas vastu tulema, leitakse Chicagos, et andke siis vähem vastu ja kanname ise osa kulusid, aga võtke nad ära!

Meeskonna üks kõigi aegade resultatiivsemaid ründajaid ja kogu senise karjääri Chicago klubis mänginud Patrick Kane vahetati New York Rangersisse selliselt, et NHL-is ligi 450 väravat visanud ja üle 1200 punkti kogunud ründaja asemele saadi vastu juba 29-aastane Andy Welinski, kes on mänginud peamiselt farmliigas AHL ja kel vähem kui 50 kohtumisega NHL-is ette näidata üks värav! Teisena saabus 25-aastane soomlane Vili Saarijärvi, kel NHL-is läbilöök tegemata ja kes on suutnud, tõsi küll, tulemuslikult mängida Šveitsi ja Soome kõrgliigas. Rangers loovutas Chicagole veel kaks tulevast noormängijate valikut, aga neist kumbki pole (esimese hooga) 1. ringi oma ja Chicago klubil puudub võimalus meeskonda täiendada maailma 30 parima noormängija seast. Veelgi enam: Kane’i enam kui 10-miljonilisest aastapalgast võtab Chicago kanda lepingu lõpuni ehk kuni suveni poole – üle 5 miljoni dollari. Kõlab mõistusevastaselt, või kuidas? Ja see pole ainus näide.

Juveelipoes

Terve rida tugevaid NHL-i klubisid tegelesid viimase kuu vältel otsingutega, mis aitaksid püsida parketi-kõlbulikuna konkurentsis Stanley karikale. See tähendab, et otsiti sobivat hokijuveeli, mille lisamisel olemasolevale meeskonnale ei tuhmuks mitte kummagi sära, vaid mis annaks uue mängija näol vajaliku aktsendi ning isikupära niigi väljapeetud välimusele. Viimastel aastatel ilmselt kõige enam maailma parimate noorte hokimängijatega täienenud New Jersey Devils on tõusnud sel hooajal kõrgesse mängu ja meeskond kannab juba kenasti pead. Juurde otsiti jõulist ja osavat ründajat, kes leiti San Jose klubist – šveitslane Timo Meier on teist hooaega järjest visanud juba üle 30 värava ja lisab Devilsi rünnakule sügavust ja ohtlikkust.

Enamasti on sellisel juveelipoe külastamisel küsimus selles, et kas teatakse täpselt, millist mängijat vajatakse. Või kujuneb sellest emotsionaalne juhuost stiilis, et äkki sobib meie meeskonda päris hästi. Näiteks Ida konverentsi parimaid klubisid Carolina Hurricanes tegi valikud, mis minu arvates ei muuda suurt pilti etemaks, aga loomulikult võin ka eksida. Võimalik, et Edmontonist saabunud kunagise noormängijate draft’i 4. valiku Jesse Puljujärvi karjäär saab uues klubis lõpuks hoo sisse ning lõpptulemus saab ütlemata kaunis. Või siis mitte, aga vastukaup tema eest polnud ka kallis.

Edmonton Oilers vajas, eelmiste aastate kogemusele tuginedes, ääretult võimsale rünnakule toeks kedagi, kes oma värava all korda hoiaks. Täiendustena saabusid 32-aastane rootslasest kaitsja Matthias Ekholm ja kogenud kaitsesuunitlusega ründaja Nick Bjugstad. Connor McDavid, Leon Draisaitl, Zach Hyman ja Ryan Nugent-Hopkins on tõstnud Oilersi küll NHL-i põhiturniiri kõige resultatiivsemaks meeskonnaks, aga endale sisselastud väravate arvult kuulutakse liigas keskmike sekka. Kui rünnak ja kaitse saavad paremini tasakaalu, ei saa välistada imelist suve algust ja võimalust tähistada selles Kanada hokilinnas enam kui 30-aastase pausi järel karikavõitu.

Aga kõige müstilisema muutuse on viimase aastaga läbi teinud Boston Bruins, keda võis eelmise hooaja järel pidada vananevaks meeskonnaks ja langevaks täheks NHL-i taevas. Hetkel kogu liiga parim tiim jõudis läbi aegade kõige väiksema mängude arvuga põhiturniiril 100 punktini, milleks kulus ainult 61 kohtumist. Suure muutuse esilekutsumiseks tehti pealtnäha kosmeetilisi muudatusi, mille mõju meeskonna toimimise keemiale on olnud märkimisväärne. Klubisse meelitati tagasi NHL-st aastase pausi võtnud veteran David Krejci, kes mängib vaatamata 36-le eluaastale nagu nooruspõlve edukamatel aastatel. Tema kõrval tunnevad ennast nagu kalad vees veel kaks tšehhi – juba 44 väravat visanud David Pastrnak ja eelmisel suvel Bostoniga liitunud ning karjääri parimat hooaega mängiv Pavel Zacha.

Viimase kuu vältel tegi Boston veel kaks tehingut, mis paistavad tühise ehete vahetamisena, aga võivad luua meeskonnast hokikaunitari. Sellesuvise noormängijate draft’i 1. ringi valiku loovutamine tõi klubisse Tyler Bertuzzi, kelle hooaeg on olnud punktide valguses kahvatu ja kelle läbisaamine senise koduklubi Detroit Red Wingsi mänedžeri Steve Yzermaniga oli väidetavalt nagu kassi ja koera suhe – turris karvadega. Kui Bertuzzi tõuseb Bostonis taas 30 värava meheks, on tegemist hiilgava tehinguga. Hämmastav on samuti Washingtonist saabunud venelase Dmitri Orlovi „õidepuhkemine” - Capitalsi ridades kogus ta 43 mänguga kaitsja kohta küll soliidsed 19 punkti (3+16), aga Bostonis on senise 5 mänguga koos juba 9 punkti (3+6). Julged sammud juveelipoes on teinud Bostoni meeskonna veelgi tugevamaks.

Ostuhullus

Viimaks kahest suurte traditsioonidega klubist, kes otsustasid, et küll küllale liiga ei tee. Et meeskond on küll võimsalt komplekteeritud, aga kui juba ostmiseks läks, siis paneme täiega – ehk läheb neist kedagi tarvis. Kas see võrdlemisi väikeste kulutustega (loovutati mõned noormängijate valiku õigused tulevikus ja mõned vähetuntud tegijad hokimaailmas) mainekate ja end tõestanud mängijate toomine klubisse ka kevadel võitude näol dividende annab, pole teada.

New York Rangers ei soovinud oma tuumikust kedagi loovutada. Nüüd osteti „peenraha” eest juurde kaks meest – Patrick Kane ja Vladimir Tarasenko, kes on kahe peale visanud NHL-is üle 700 värava ja kogunud ligi 1800 punkti. Ja meeskonnas olid juba Artemi Panarin, Mika Zibanejad, Chris Kreider, liiga üks resultatiivsemaid kaitsjaid Adam Fox, noorte tõusvate tähtede kolmik Filip Chytil, Kaapo Kakko ja Alexis Lafreniere – kui loetleda mõned. Tõsi, New Yorgis armastatakse ikka öelda, et Rangers võidab Stanley karika taas, kui lehmad õpivad tantsima bossanoovat. Viimasest võidust möödub peagi 30 aastat, sellest eelneva ajal käis II maailmasõda. Esimeste mängude põhjal tundub, et Tarasenko tunneb ennast uues meeskonnas koduselt, aga Kane alles kohaneb ega kanna välja kroonijuveeli mõõtu. Aga see võib muidugi muutuda.

Toronto Maple Leafs on NHL-i klubidest pidanud nüüdseks kõige kauem ootama Stanley karikavõitu – üle poole sajandi. Toronto klubi poolehoidjatelt küsitakse sageli, et mis on ühist Titanicul ja Toronto klubil? Õige vastus: viimane pilt legendaarsest aurikust on must-valge nagu ka foto Maple Leafsi viimasest Stanley karikavõidust.

Ka nemad ostsid sel kevadel kokku. Vaatamata sellele, et meeskond on olnud võimas. Viimased kuus aastat on neile valmistanud pettumust, sest eduka põhiturniiri järel langeti konkurentsist Stanley karikamängude avaringis. Nimed Auston Matthews, Mitch Marner, William Nylander, John Tavares leiaksid vaevata töökoha ükskõik millises NHL-i klubis ja nüüd toodi osturalli käigus viie mängija näol juurde veel kõvasti kogemust ja eelkõige Stanley karikamängude karastust nii kaitsesse kui rünnakule. Mainigem siinkohal ära ainult Ryan O’Reilly, kes neli aastat tagasi võitis karika St. Louis Bluesiga ja nimetati toona Stanley karikafinaali kõige väärtuslikumaks mängijaks. Kolmikus Marneri ja Tavaresega on mõnes mängus läinud punktide mõttes juba „mürgeldamiseks”.

Ehk saab sel kevadel lõpuks Toronto meeskonnast ka värvilise võidupildi teha!

Ostu-müügi ja vahetustehingud on lõppenud, keegi maksis rohkem ja keegi vähem. Rahuolu mõõdame mais-juunis ja mõne puhul alles kaugemas tulevikus.

Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik

Foto: Chicago Blackhawks Facebook