Mulle on alati meeldinud jäähoki suurturniiride eel jälgida, millistest mängijatest moodustub ühe või teise riigi koondis ja kui ideaalse koosseisu keegi jääle saab. Et millised on treenerite ja mänedžeride valikud olukorras, kus võtta on rohkem kui meeskonda mahub. See kõik ootab mind ees jälle paari nädala pärast, kui maailma tugevamad hokiriigid asuvad Soomes selgitama maailmameistrit. Aga mis oleks, kui teeksime sarnase mõttemängu läbi Eesti koondisega. Poolas algab homme MM-i 1. divisjoni turniir, üle mitme aasta pärast koroonapiiranguid, ja meie koondis läheb Poola, Jaapani, Serbia ja Ukraina kõrval samuti püüdma turniirivõitu. Kellega?
Eesti koondise mänedžer Jüri Rooba kinnitas mulle, et tema esmases nimekirjas oli ligi 40 mängijat. Meie-suguse väikese jäähokiriigi puhul ei kõla halvasti, ega? Kui unustada fakt, et nimekirja pikemaks teha olnuks ääretult keeruline. Noori leiaks, aga meeste jäähoki vajab teistsugust füüsist ja karastust. Millistest liigadest ja klubidest need väljavalitud siis tulevad?
Suuname esmalt pilgu Atlandi ookeani taha, nii teeksid tippkoondiste mänedžerid. Meilt on sinna mängijaid ikka ja jälle suundunud, õnne ja arengut otsima. Profiliiga NHL on meist veel puutumata, ehkki kunagi mängis seal Torontos sündinud ja Kanadas hokimängijaks kasvanud Toomas Edur. See oli pool sajandit tagasi. Aga kes otsib, see leiab – lihtsalt märgatavalt madalamalt tasemelt. Buffalo ülikoolis haridusteed jätkav ründaja Nikita Kozõrev oli koondisele vajalik täiendus, aga Eestis ei andnud moodsa aja viirustestid tulemust, mis võimaldanuks teda MM-koondisse kaasata. Kaitsja Dilan Savenkov ei pääsenud õpingute tõttu Alberta ülikoolist õigeaegselt reisima ja jäi samuti eemale MM-st.
Meeskonna tuumiku leidmiseks pole mänedžeril tegelikult binoklit vaja, kuivõrd meie paremik mängib lähiriikides Soomes, Rootsis, Lätis, ka Poolas. Pole kahtlustki, et Soome kõrgliigas mullu 30 väravat visanud ja tänavu Tšerepovetsi Severstali ridades KHL-i kiirvisiidi teinud Robert Rooba oskusteta jääksime ilmselt jänni. Jah, meil on ka Helsingi Jokerite eest KHL-is ühe värava visanud Kristjan Kombe, kes kogus Soome tugevuselt teises Mestis-liigas arvestatava punktisumma. Samas Mestis-tasandil samuti mänge ja minuteid kogunud meestest jäävad Mark Viitanen, Morten Jürgens, Rasmus Kiik traumaga eemale. Puudu on Rootsis mänginud Christopher Usov ja Artemi Aleksandrov, mõlemad mõjuval põhjusel. Nii kahaneb see algselt 40-pealine nimistu aukartustäratava kiirusega ning selgineb arusaam, et suurem osa koondise mängijatest tegeleb jäähokiga töö või õpingute kõrvalt.
Uudisväärtuslik info selles valguses ongi eelkõige see, et 1. divisjoni B-grupi MM-il mängiva Eesti koondise 22-st mängijast ainult neli on jäähokiprofid. Rooba ja Kombe kõrval on nendeks möödunud hooajal Poola liigas Toruni klubis mänginud Robert Arrak ja Vadim Vasjonkin. Ehk läheme tähtede järele (loe: turniirivõitu püüdma) poolprofessionaalse meeskonnaga. Ega see varasematel aastatel palju teisiti pole olnud, aga hea on endale olukorda teadvustada.
Mida veel esile tuua? Meeskond on päris noor ja koguni 11 mängijat ehk meie koosseisust pooled osalevad A-koondisega MM-il esimest korda. Tegelikult on ainult neljal mängijal vanust rohkem kui 30, suurema osa iga jääb vahemikku 17-28 eluaastat. Koondise keskmist vanust (24,5 a.) aitab tõsta 43-aastane igiliikur Lauri Lahesalu, kes sõitis oma 20-ndale MM-turniirile! Silma jääb, et kogenud Villem-Henrik Koitmaa selja taga on meie teine väravavaht hästi noor. Kaitse- ja ründeliinis on koondises kogemust ja MM-i karastust märgatavalt enam. Mida on siis mõistlik oodata? Vaatame vastaseid!
Eesti koondise peatreener Jussi Tupamäki juhendas lõppenud hooajal Poola liigas Toruni klubi ja ta teab öelda: võõrustajate meeskond on vägagi tugev. Pilk Poola koondise nimekirjale kinnitab meie peatreeneri sõnu ehk valdavalt koosneb meeskond professionaalse Poola hokiliiga mängijatest, mida täiendavad mitmed mehed Tšehhi ja Slovakkia liigadest. Sügisel kaotasime Poolale kodusel Balti karikaturniiril 1:8. Kõlab kurjakuulutavalt!
Jaapan toob jääle professionaalse Aasia liiga mängijad, mitmed selle riigi koondislased on hokihariduse saanud Põhja-Ameerikas. Aastate jooksul oleme MM-il tavaliselt Jaapani paremust pidanud tunnistama, 2018. aastal Kaunases olime võidule lähemal kui kunagi varem – kaotasime lisaajal 1:2. Kõlab lootustandvamalt!
Ukraina kohta on hetkel kõige raskem hinnangut anda, kuivõrd selles riigis on mitu kuud toimunud sõda. Meeskonna koosseisus on igatahes aastaid profihokit mänginud mehed, kelle oskustele on sageli alus pandud Venemaa tippklubide noortemeeskondades või Põhja-Ameerika juunioride liigades. Kuuldavasti harjutas Ukraina koondis juba mõnda aega koos Euroopas, sest kodumaal ei olnud seda teha võimalik. Kahel viimati toimunud 1. divisjoni MM-il aastatel 2018 ja 2019 suutsime igatahes Ukrainat võita. Kõlab ettearvamatult, aga teostatavalt!
Serbia, kes tõusis viimati 2. divisjonist üles, on poolprofessionaalse koosseisu mõttes ilmselt kõige enam sarnane Eesti koondisele, ehkki eeldatavalt on meie meeskonna mängutase kõrgem. Seda võib väita toetudes liigadele, kus igapäevaselt keegi klubihokit on mänginud. Serbia peatreener on Kanadast pärit ja meilegi tuttav Spriros Anastasiadis, kes juhendas ühel hooajal ka Eesti koondiseid. Kõlab kohustusliku võiduna, olgem ausad!
Eesti jäähokikoondis on viimastel aastatel näidanud, et sõltumata koosseisust mängitakse kogu südamest ja kui ühtne rusikas. Kui kaugele see Poolas kannab ja kas see on piisav turniirivõiduks või medaliteks, sellele saame vastuse pühapäeva 1. mai hilisõhtuks. Eesti koondise kõik mängud MM-turniirilt tulevad koju kätte kanalitest ETV+ ja ETV2. Soovitan!
Kui nüüd lõpetuseks pisut unistada sellest, et kuidas tulevikus minna tähti taevast alla tooma üha professionaalsema koondisega, siis väidan, et vajame loomulikult tasemel noortetööd ja treenereid, jäähoki arengut toetavat keskkonda Eestis, aga ühtlasi oskust hoida meie paremaid mängijaid senisest kauem professionaalse jäähoki juures. Selleks peab igaühel endal ka leiduma tahet ja püsivust. Robert Roobal jagus kannatlikkust oodata oma aega, ehk on tema Eesti jäähokis ka mõneti erandlik näide. Ometi tundub mulle, et tihti loobutakse jäähokist muude tegevuste kasuks liiga kergekäeliselt – kas usk saab otsa või ei olda valmis tööd edasi tegema?!
Vastus on ilmselt lihtsam, kui oskame arvata. Üle 150 korra Eesti koondises mänginud Lauri Lahesalu sõnastas nädalapäevad tagasi koondise laagris selle tabavalt, kui temalt sai küsitud, et kuidas teha samm noorteklassist hokiprofiks? Lahesalu vastas, et ei tohi teha sammu tagasi amatöörluse suunas ja alguses võib ka väiksema tasu eest mängida, aga oluline on tegevuse sisu. Kui tegevus on professionaalne, siis ei jää palk tulemata. Kas tasu tuleb varem, hiljem või veel natuke hiljem, aga see ei jää tulemata. Ent kui teha samm suunas, kus on ennast vaja jagada töö ja jäähoki vahel, siis seda konflikti on keeruline lahendada. Pikemas perspektiivis: kui pole kirge jäähoki vastu, siis pole võimalik seda mängu hästi mängida – see tegevus närtsib lihtsalt ära!
Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik
