Kui teed midagi, tee kirega ja pühendunult. Või ära tee üldse. Olete kuulnud sellist ütlemist? Küllap see mõte kirjeldab ka julgust elada, meis peituvat ehedust, mis paremal juhul pole varjatud. See ütlemine kirjeldab meie loomulikku uudishimu ja otsinguid elus, mis viivad sageli ettearvamatute seikluste ja olukordadeni, uute ja huvitavate inimesteni. Sisemine põlemine, kui sellega kaasneb julgus, teeb meid õnnelikuks. Mulle tundub vähemalt nii ja see tunne on pärast jäähokimängija Siim Liiviku autoportree „Fuck You Liivik” lugemist tugevam.
Liivikus on sisemine põlemine tugev, kohati läheb leek suureks. Selles on piiride kompamist, uljust ja enesetõestamist, kartmatust ja lustakat elurõõmu. Liivik sõnastab neid raamatus mitmel puhul väga hästi. Näiteks, et hüppad tundmatus kohas pea ees vette ja selle kõige juures on parim, et saadki hakkama. Või: taipad, et piirid on tegelikult seal, kuhu need ise sead. Mulle meenub film, mille peaosas on Jim Carrey ja mis kannab pealkirja „Kõigele jah”. Nagu seal, on ka Liivik valmis kõik väljakutsed vastu võtma ja suuremate eranditeta. Kui need vähegi mõistlikud ja huvitavad tunduvad või ei jää valikuvõimalust. Mõnikord langeb otsus murdosa-sekundiga.
Mulle tundub, et siin on mängus kahe asja koosmõju. Ühelt poolt on selleks Liiviku elav natuur. Aga teiselt poolt tema inimlikud reaktsioonid keerulisele lapsepõlvele ja noorusaastatele, kus tal oli vaja kasvada võitlejaks ja mitte taganeda. Ainult nii sai säilitada inimliku pale, jääda ellu. Vaja oli mõelda, kuidas maailmas läbi lüüa. Jäähoki kui „karmide meeste mäng” vaid kasvatas iseloomu, sisemist juurikat. Omad seda armastasid, võõrad vihkasid.
Nimekas Soome jäähokimängija, ka NHL-is mänginud Ossi Väänanen kirjeldab raamatus tabavalt Liivikut: „Siim oli eriti ärritav vastane. Aga oma meeskonna jaoks üliväärtuslik. Tüüp, kes ajab vastasel katuse sõitma. Nägin kõvasti vaeva, et sellise peale mitte aega ja energiat raisata, aga ta stiil ajas lihtsalt nii närvi. ... Selline mängija olla on omaette kunst. ... Siim täitis seda rolli hiilgavalt.”
Raamatus sõna saavate sõprade arvates peitis Liivik aga selle pulbitseva pealispinna alla oma haavatavuse. Kes meist ei tee vahel nii? Ehk väliselt kõva jutuga kõva mees, aga silmadest saad aru, et sisemiselt õrn ja tundlik, sügavate mõtetega suurepärane inimene. Muusik ja Liiviku kauane sõber Samu Haber meenutab raamatus seika ajast, kus ta ei tundnud Liivikut veel kuigi hästi ning oli kuulnud jutte temast kui macho-mehest. Neid oli ootamas üks ühine jäähokimäng ja Liivik oli suure suuga lubanud, et „sõidab sellest Haberist üle”. Muusikul tekkinudki hirm, et see segane vend järsku teebki nii. Edasist kirjeldatakse raamatus järgnevalt: „Kimmo Kuhta võitis lahtiviske ja saatis litri meie tsooni. Mina (Haber – toim.) tsentrina läksin seda ära tooma ja järsku kangestusid meie kaitsjad millegipärast paigale. Kuulsin, kuidas Siim hüüab: „Siit see tuleb!” ja kuidas uiskude hääl läheneb. Kurat, siia ma suren, mõtlesin. Elu käis silme eest läbi. Jõudsin natuke enne Siimu värava taha, virutasin litri kiirelt kuhugi ära, panin silmad kinni ja olin selle hullu kehasse sõiduks valmis. Siim uisutas minust mööda ja kopsas vastu põlvekaitsmeid, ise muigas visiiri tagant.”
Rohkem ei räägi ka, aitab küll! Lugege ise! Ta on ikkagi esimene Eesti jäähokimängija, kellest on ilmunud eraldi raamat. Lugu on lihtne, aga südamlik, samuti äratundmisi võimaldav. Mul tekkisid mitmed huvitavad paralleelid ja võrdlused oma eluga. Ühtlasi mõtlesin taas, et mis teeb meid õnnelikuks. Kas tunneme seda vaatamata või tänu kõigele, mis meiega toimub elus. Ehk nagu on kirjutanud meie teatri kauane vaimne isa Voldemar Panso (raamatus „Portreed minus ja minu ümber”, 1975): „Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis ja mõnikord armastus. Mis on õnn, ma ei tea. Arvan, et õnne allikas on võime luua. Edu ja õnn pole sünonüümid, nagu õnn ja rikkuski. Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. ... Tõeline õnn on see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid.”
Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik
