Mul on sõltuvus. Ausalt, jäähokist! Mul pole põhjust seda varjata, mõistlik on see välja öelda. Ma ei oota sellest tervenemist, kaugeltki mitte! Eriti nüüd mais, kui kohe algab MM-turniir Soomes. Minu suhe jäähokiga on kirglik, see paneb tegutsema. Lohutan ja rõõmustan end üheaegselt teadmisega, et minusuguseid on teisigi.

Hokiuudistega kursis olemine ei ole mulle kusagilt otsast kahjulik, suudan endale kergesti põhjendada – see on hoopis kasulik. Selle kõigeta oleks mul keeruline jäähokimänge kommenteerida. Need pool tundi hommikuti, mida vajan praegu jäähoki Stanley karikamängude videokokkuvõtete vaatamiseks, mööduvad suure naudinguga. Tean, et see tegevus ei võta kogu päeva ja see rahuldab minu uudishimu väga erinevaid tahke. See on hea sõltuvus ja kuulub päevarutiini juurde. Mõni suitsetab kirglikult, teine käib pidevalt jõusaalis või jooksmas ja keegi kolmas pühendab igapäevaselt aega pillimängule või raamatute lugemisele. Vajaduse ja harjumuse vahel jookseb õhkõrn piir, sealt pole pikk maa sõltuvuseni. Ja see pole ilmtingimata halb!

Minusuguseid on palju. Kuidas ma tean? Tunnen neist päris mitmeid, kes on rohkem või vähem sõltuvuses sportlikust vaatemängust, kiirusest ja dünaamikast, mis haarab meeled. Kui uskuda eelmiste aastate jäähoki MM-i teleülekannete vaatajanumbreid, ja miks ei peaks, siis ma ei tunne kaugeltki kõiki neid kümneid tuhandeid eestimaalasi, kes vaatavad jäähokit ilmselt sarnase naudinguga kui mina.

Mis meid köidab? Vastan ühe endise tippmängija Brendan Shanahani sõnadega: jäähokis läheb vaja jalgpalluri jõudu, maratonijooksja vastupidavust ja ajukirurgi keskendumisvõimet. Ja seda kõike üheaegselt, liikudes samal ajal uiskudel libedal jääl, kus viis vastast üritavad sind tasakaalust välja viia! Kes on jäähokit mänginud, need teavad, millest ma räägin. Kes on külastanud pealtvaatajana mõnda mängu, suudavad ehk tavapärast hokimängija päeva „kontoris” ette kujutada. See äratundmine tekitab meis paljudes ühisosa, mis on arusaadav ja armastatud. Meis on võime imetleda inimkeha liikumist ja sünkroonsust, mis väljendub jäähokis kümnekesi korraga suurel kiirusel litriga mängides.

Sport on lihtne ja mõõdetav. Tulemus on kas hea või halb, see ütleb meile kõik. Mängust saab rääkida tuttavatega või võõrastega mõnes spordibaaris, ei pea arutama päevapoliitikat. Ühtlasi on spordis tähtis kordamine ja see süvendab sõltuvust. Ameerika Ühendriikides on näiteks kõik 365 päeva aastas külluslikult täidetud, hoides sõltuvusse langenuid lõa otsas. Kui pesapallihooaeg saab läbi, saab vaatama minna ameerika jalgpalli, korvpalli või jäähokit. Järgmisel aastal algab kõik uuesti ja see toob inimeste ellu kindlust, loob turvatunde. Ükskõik, kui palju kardetakse kliimamuutusi, viiruseid või terrorismi, siis spordi jätkumisele võib justkui alati loota.

Sport ühendab keerulistel aegadel inimesi üle maailma, olgu majanduskriisides või poliitiliselt murrangulistel perioodidel. See on spordi üks suurimaid väärtusi. Mõelgem kasvõi sellele, milline tähendus oli eelmise sajandi 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses Tallinna Kalevi korvpallimeeskonnal. Ma ei mäleta üksikute mängude tulemusi, aga meenutan tagantjärele emotsioone ja ühe korvpallimeeskonna lugu.

Mõni vaimustav värav või ootamatu puändiga sündmus aitavad sportliku sõltuvussuhte kasvamisele kaasa. Kaks viimast jäähoki MM-turniiri näitasid mulle selgesti, et kui mängitakse kire ja suure tahtmisega, siis juhtub imesid. Selliste sündmuste nägemine aitab meil inimestena paremini mõista ka seda, et elus on kõik võimalik ja meist ei sõltugi nii vähe.

2019. aastal võitis Soome oma hokiajaloo kolmanda maailmameistritiitli. Ja millisel viisil! Esmapilgul üpris tagasihoidliku koosseisuga ja ilma märkimisväärsete täiendusteta Põhja-Ameerika profiliigast NHL võideti veerandfinaalis lisaajal oma põline rivaal Rootsi. Edasi poolfinaalis tuli vastu tähtedest kubisev Venemaa ja taas võideti, kui Marko Anttila viskas kohtumise ainsa värava. Finaalis jäädi Kanada vastu kaotusseisu, aga kapteni Marko Anttila kaks väravat aitasid taas raskest olukorrast välja ja Soome tuli maailmameistriks! Turniiri otsustavates mängudes näidati Soome sisu ehk neis oli murdumatu usk ja tahe saavutada edu.

Aasta tagasi võitis maailmameistritiitli Kanada, kes tuli MM-turniirile noore ja vähetuntud koosseisuga. Kanada kaotas esimesed kolm mängu ning alagrupiturniir lõpetati alles neljanda kohaga võrdsete punktide juures Kasahstaniga – vahtralehemaa koondise päästis võit omavahelises mängus. Edasi alistati järjepanu venelased, ameeriklased ja finaalis soomlased lisaaja järel. See oli nagu Tuhkatriinu lugu, kus alguses polnud kanadalastel justkui sobivaid riideid ja oskusi, kutse ballile oli kaduma läinud või oli see jäänud neile sootuks saatmata, aga kohale nad jõudsid ja kerkisid ka hokipeo suurimateks kangelasteks.

Minus tekitavad need kaks lugu uudishimu, et mida on varuks tänavusel MM-turniiril Soomes. Kas teie, head lugejad, ei kibele vaatama ja teada saama? Isegi kui see mäng haarab teid kaheks ja pooleks nädalaks jäägitult endaga või teie hokisõltuvus kasvab varasemast veelgi. Proovige, ERR näitab otseülekandes 25 mängu. Käes on kevad, laske ennast sellest voolust kanda!

Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik