Soome on lõpuks
jäähoki olümpiavõitja! Kui kaua võtab selleni jõudmine aega? Arvutasin mõttes
ja vastan, et Soome-suguse ligi 5-miljonilise rahvaarvuga riigi näitel läheb
umbes pool sajandit. Meistriks ei sünnita, meistriks kasvatakse. Töökuse ja
kannatlikkusega, eksimiste ja vigadest õppimise kaudu, põlvkond-põlvkonna
järel, neelates teel alla häbi ja valusaid kaotusi, harva rõõmustades, aga usku
mitte kaotades.
Kui Eesti jäähokikoondis mängis paar aastat tagasi kodusel MM-i 1. divisjoni turniiril, korraldati Tallinnas hokiseminar. Selle üks külalisi oli Alpo Suhonen. Mees, kes juhendas 1980. aastatel Soome koondist, enne seda noortekoondisi ja töötas hiljem ühe esimese eurooplasena NHL-is peatreenerina. Rääkisime jäähokikultuuri tekkimisest ja kasvamisest Soomes. Ta ütles, et 1960. aastatel tehti otsused, millega pandi alus jäähoki kasvamisele rahvusspordiks meie põhjanaabrite juures. Loodi tingimused ala arenguks ja seda toetati riiklikult. Väljendus see eelkõige pidevas harrastajate ja jäähallide arvu kasvus, alguses vähem tulemustes. Midagi ei juhtunud aasta või paariga, muutus toimus ikka kümnenditega.
1980. aastatel tegid esimesed Soome hokimängijad endale nime NHL-is, neist legendaarseim on kahtluseta 5-kordne Stanley karikavõitja Jari Kurri. Tasapisi kasvas Põhja-Ameerika profiliigas mängivate soomlaste arv. Eeskujud innustasid uusi põlvkondi ja Soome koondis pani maha esimese märgi – 1988. aasta Calgary taliolümpialt saadi N. Liidu järel hõbe. MM-il puhastasid 1980. aastatel medalilaua küll veel teised, N. Liidu kõrval eranditult Tšehhoslovakkia, Rootsi ja Kanada. Esimene MM-i medal, ka hõbedane, võideti 1992. aastal, aga nii mõnigi oluline tulemus on soomlastel libisenud käest viimasel hetkel või on kusagil puudu jäänud juuksekarva jagu kogemusest ning õnnest.
Kui kirjutada pisut Soome jäähoki kasvuvaludest või kui soovite, siis õudusunenägudest, on need eelkõige seotud rootslastega. Ilmselt on see vähe teada, aga 1986. aasta MM-il Moskvas oli Soome päris lähedal oma esimesele tiitlivõistluste medalile. Kui Rootsi ja Soome kohtumise lõpuni jäi 50 sekundit, juhtisid meie põhjanaabrid 4:2 ja mängu soomlasest kommentaator (video on leitav YouTube keskkonnas) lausus kindlas kõneviisis, et seda mängu ei ole enam võimalik kaotada. Rootsi koondis arvas teisiti ja Anders Carlssoni kaks väravat viimase 40 sekundiga tasakaalustasid seisu. Viik jättis Soome neljandaks.
Või läheme 1991. aastasse, kui Soome juhtis Rootsi vastu kodusel MM-turniiril Turus samuti kahe väravaga, kuid pidi leppima viigiga ning jäi sellega kaasnevalt eemale medalite jagamisest. Nüüd leidus läänenaabril 20-aastane kodanik nimega Mats Sundin, kes viskas – taas viimasel minutil – 15-sekundilise vahega kaks väravat. Või meenutame 2003. aasta MM-i veerandfinaali, kui Soome juhtis Rootsi vastu teise kolmandiku 7. minutiks 5:1, aga kaotas 5:6!
Ja ehkki 1995. aastal õnnestus Soomel tulla esmakordselt maailmameistriks, alistades Stockholmis peetud kullamängus Rootsi – soomlasi juhendas peatreenerina muide rootslane Curt Lindström, skoori eest vastutas legendaarne ründekolmik Tupu-Hupu-Lupu ehk Saku Koivu-Ville Peltonen-Jere Lehtinen –, siis mulle tundub, et Soomel jäi kaua vajaka oluliste mängude võitmise oskusest ja teatavast veendumusest oma võimetesse. Kui kaheldi või tekkis aukartus kaaluka kohtumise eel, järgnes enamasti fiasko.
Kui endine N. Liidu koondise ründaja ja hilisem Venemaa koondise peatreener Vjatšeslav Bõkov märkis enne Pekingi taliolümpiat, et Soome on üks peamisi kullasoosikuid tema sünnimaa kõrval, siis mõtlesin hetkeks, et mis ajast räägitakse Soomest kui suurturniiri favoriidist? Ütleksin, et see on juhtunud viimase kümnekonna aastaga. Tänavu aitas arvamuse kujunemisele muidugi kaasa NHL-i mängijate eemalejäämine, aga olgem ausad – Soomel on Põhja-Ameerika profiliigas juba enam mängijaid kui Venemaal või Tšehhil. Kui jätame Kanada ja USA kõrvale, siis Euroopa riikidest on number suurem ainult Rootsil. Ehk Soome olümpiakoondis poleks NHL-i mängijate kaasalöömisel olnud ülejäänud tippriikidega võrdluses kuidagi nõrgem. Eriti kui mõelda nimedele nagu Aleksander Barkov, Mikko Rantanen, Sebastian Aho, Patrik Laine või väravavahtide valikule.
Mulle tundub samuti, et Soome jäähokis kasvab üha enam peale võitjamentaliteediga mängijaid ja selle tunnistuseks on rahvusmeeskonna tulemused viimasel kümnekonnal aastal. Omamoodi võlurina ja oluliste võitude arhitektina kerkib taustalt esile treener Jukka Jalonen, kes on viinud Soome koondise äsjase olümpiavõidu kõrval kahel korral ka maailmameistriks, samuti U20 koondise juunioride maailmameistriks. 2011. aastal võideti tema juhendamisel muuseas MM-i kullamängus Rootsi lausa 6:1.
Aga veelgi paremini annab Soome jäähoki kasvanud sisukust edasi 2019. aasta MM-turniir, kus Jaloneni meeskond alistas teel tiitlivõiduni järjepanu veerandfinaalis Rootsi, poolfinaalis Venemaa ja finaalis Kanada. Kõik need kolm mängu olid loomult tasavägised ja väga võitluslikud, sellised, mida Soome hokikoondis poleks aastaid tagasi kasvamise eas ja endast vägevamate vastu ilmselt võitnud. Ent seekord murdusid NHL-ist olulist abijõudu saanud vastased ja võitis võrdlemisi nimetu Soome meeskond, mille täiendused ookeani tagant olid pigem sümboolsed.
59-aastane Jalonen nimetas ennast ise ajaloolise Pekingi taliolümpia kullavõidu järel tavaliseks Soome meheks, soostumata pidama end rahvuskangelaseks. Tema edu valem on lihtne: ühtne ja heas füüsilises vormis meeskond, kus kõik mängijad on võrdselt olulised sõltumata rollist, kus meeskonnas valitsev õhkkond loob eeldused pühenduda ühise eesmärgi saavutamisele. Jalonen lisab taktika näol võitva retsepti. Kümmekond aastat tagasi Eesti koondise peatreenerina töötanud ja nüüd olümpiaturniiri ajal YLE hokieksperdina tegutsenud Ismo Lehkonen märkis olümpiafinaali järel igal juhul tabavalt, et venelastest õhkus kullamängus lausa üllatavat ja mõneti isegi hirmutavat lugupidamist Soome jäähoki suhtes. Vanasti öeldi niimoodi venelaste domineerimise kohta, eks ajad on muutunud.
Soome jäähokis tehtud aastakümnete pikkune töö toob neile lõpuks külluslikult tagasi emotsioonide ja oluliste võitude näol ehk pikaaegsed investeeringud hokisse annavad lõpuks dividende. Varasemad valusad õppetunnid pole ilmselt ununenud, aga häbi on maha pestud. Aeg on rõõmustada, nii ka meil siin Eestimaal. Mõelda: Narvas sündinud ja Soomes üles kasvanud 35-aastane Leo Komarov on nüüd esimene siit pärit jäähoki olümpiavõitja. Ehk meilgi on põhjust pisut tähistada koos põhjanaabritega. Aga veelgi olulisem on mõelda, et võiksime võtta soomlaste eeskujul Eesti jäähokis ette ühe pikema ja vaevarikka teekonna, mille tulemust teavad vaid tähed.
Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik
Foto: Duo Media