Soome jäähokikoondis tuli kodusel MM-turniiril neljandat korda maailmameistriks ja nende äsjane kullateekond Tamperes viis minu mõtted ootamatult Astrid Lindgreni suurepärase lasteraamatu „Väikevend ja Karlsson katuselt” juurde. Mäletate ju küll, et seal oli üks ebatavaline tegelane, kes elas katusel, kes suutis lennata ja keda nägi ainult Väikevend. Karlsson suutis panna Väikevenna tegema kõiksugu võimatuid tempe. Kus on siin seos, küsite? Aga Soome on lennanud oma jäähokiga märkamatult maailma katusele. Kuhugi, kuhu veel mitte ammu arvati olevat võimatu lennata, vähemalt soomlastel. Kunagine ehk lapselik unistus sai Karlssoni, mu meelest siin rootslaste võrdkuju abiga, tiivad ja need kannavad. Nüüd tembutab Soome!
Kui Soome jäähokikoondis võitis Pekingis esmakordselt meeste olümpiaturniiri, kirjutasin veebruaris pikemalt meie põhjanaabrite jäähokikultuuri tekkimisest ja kasvamisest. Kes soovib, see meenutab – https://sport.err.ee/1608507062/kristjan-kalkun-soome-hokikultuuri-triumf, aga lisan ühe mõtlemapaneva fakti. Enne esimese hõbedase medali võitmist pidid soomlased leppima MM-il üheksal korral 4. kohaga! Samuti sellega, et rootslased teevad nendega trikke, milleks Lindgreni raamatus oli suuteline ikka vaid Karlsson. Väikevend jälgis, unistas, tegi kaasa ja nüüd tembutavad soomlased teiste kulul aina sagedamini.
Kullavõiduga kodusel MM-il Tamperes jõudis Soome oma jäähokiga uute tähisteni, mille kohta Väikevenna vanemad, tema vanem vend-õde öelnuks jutuks olevas lasteraamatus ilmselt, et see ei ole võimalik või tule maa peale tagasi. Soome on nüüd võitnud samal aastal jäähoki olümpiaturniiri ja maailmameistritiitli! Varasemalt on seda suutnud korra ainult Rootsi 2006. aastal. Tõe huvides tuleb muidugi märkida, et hokimaailma kahe kõige väärtuslikuma kuldmedali võitmine eraldi turniiridelt on võimalik olnud alles alates 1992. aastast. Kuni 1968. aasta Grenoble’i taliolümpiani andis olümpiavõit samal aastal meeskonnale ka MM-tiitli. Ehk perioodil 1930-1950 maailma jäähokis valitsenud Kanada ei pääsenud kordagi proovima kahe eraldiseisva suurturniiri võitmist. Nõukogude Liidu hokikoondis noppis aastatel 1963-1975 järjepanu MM-i kuldasid, kuid just Sapporo ja Innsbrucki olümpia-aastatel 1972 ja 1976 tuli maailmameistriks Tšehhoslovakkia. Ajavahemikus 1980-1988 ei peetud OM-i aastal taas eraldi MM-turniiri.
Veel mõned hokitembud, mis arvati kunagi olevat Soomele teostamatud. Kodusel MM-il on alates 1980. aastate keskpaigast triumfeerinud ainult Tšehhoslovakkia 1985. aastal Prahas, N. Liit 1986. aastal Moskvas ja Rootsi 2013. aastal Stockholmis. Nüüd siis ka Soome 2022. aastal Tamperes. Soome jäähokis on nüüd ka esimene mängija, kes kuulub eksklusiivsesse Kolme Kulla Klubisse. See ühendab Stanley karika, olümpia ja maailmameistritiitli võitnud hokimängijaid. Selleks meheks on 38-aastane Valtteri Filppula, kes 2008. aastal võitis Detroit Red Wingsi koosseisus Stanley karika ja kes 15-aastase NHL-i karjääri järel Põhja-Ameerikas tuli nüüd Euroopasse tagasi ja võitis Soome koondisega mõnekuuse vahega taliolümpia ja MM-i kulla.
Just Filppula pääs läbi aegade 30. mängijana sellesse kuninglikku Kolme Kulla Klubisse (Triple Gold Club) paistab mulle kõrvalt kõige vägevama tembuna. Miks? Kuna vananenud arusaama kohaselt võiksime sinisilmselt imestada, et kuidas soomlane nüüd sellesse seltskonda ära eksis? Sinna mahuvad ju ikka nende rahvuste esindajad, kes mõistavad mängida jäähokit: kanadalased, rootslased, venelased ja tšehhid. Soome võidab ju haruharva MM-tiitli, olümpiavõit jäähokis pole neile võimetekohane eesmärk ja neil on läbi aegade ainult tosin Stanley karikavõitjat, võinuks veel viis aastat tagasi asjatundlikult märkida. Aga maailm muutub ja nüüd peavad ameeriklased kadedusega Kolme Kulla Klubi nimekirja piidlema.
Kuna äsja maailmameistriks tulnud Soome hokimängijatest 17 tulid veebruaris ka Pekingis olümpiavõitjaks, on neist paljudel mainitud klubisse pääsemisest puudu ainult Stanley karikavõit! Tõsi, neist paljudel on vanust omajagu ja mängijatüübilt pole neis enamikes ehk ainest läbilöögiks maailma tugevaimas NHL-i profiliigas, aga järsku on seegi ajale jalgu jäänud arusaam. Ma oleksin pigem imestunud, kui Filppula nimi jääks Kolme Kulla Klubis soomlastest ainsaks. Kõige kiiremini, paari aastaga said kõik kolm ihaldatud tiitlit (2006-08) kätte rootslased Henrik Zetterberg, Mikael Samuelsson ja Niklas Krönwall. Kõige pikem vahe – 19 aastat – jäi esimese ja viimase suurvõidu vahele venelasel Vjatšeslav Fetissovil. Kõige nooremana 22-aastaselt liitus klubiga kanadalane Jonathan Toews ja kõige vanemana 39-aastaselt venelane Pavel Datsjuk. Ehk siin pole ühtset reeglit! Või siis on, tsiteerides Filppula intervjuud Soome YLE-le pärast MM-finaali: „Mul on olnud õnn kuuluda väga headesse meeskondadesse. Ainult niimoodi avaneb võimalus võita.”
Väärt mängijad kuuluvadki väärt meeskondadesse, lisan omalt poolt. Vähendamata kuidagi tahtmise ja töötegemise osa, siis retsept on ju lihtne: unistada, uskuda ja lennata! Väikevend on kasvanud suureks, aga pole unustanud Karlssoni tempe ja võimatuid unistusi – siis need saavadki teoks. Inimesed ei lõpeta mängimist mitte seepärast, et saavad vanaks. Vastupidi: inimesed jäävad vanaks, kui nad lõpetavad mängimise!
Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik
