Ma usun, et Eesti filmiklassika varasalve üks pärlitest, Juhan Smuuli monoloogi „Suvitajad” ainetel Sulev Nõmmiku lavastatud „Siin me oleme!” on meile kõigile tuttav ja armastatud. Selles komöödiafilmis kõlab helilooja Ülo Vinteri muusika, mis on kinnistunud enamuse meie teadvusse, samuti Eesti kultuurilukku. Sealt meenusid mulle ühtäkki Ardi Liivese kirjutatud read, mida esitab filmis näitleja Ervin Abel. Teate ju küll, kas ei pane mitte kaasa ümisema: „Kas vana arm ka roostetab? Ei ta roosteta ...”

Miks ühe vana laulusalmi refrään nüüd ootamatult minu mõtteis koha leidis? Ehk on selle taga alanud kevad, mingi päikesega tärkav seletamatu elurõõm või siis mehe meeli ikka ja jälle köitev naine. Kõlab ju kaunilt, isegi unistavalt?! Mulle tundub, et mind viisid nende ridadeni muuhulgas Eesti naiste jäähokikoondise ajalooga taastutvumine ja hokimängijate kirjeldused oma tunnetest. Samuti universaalne küsimus, et miks armastame midagi või kedagi? Kust see tuleb? Miks mõni arm ei roosteta, ei kao ja leiab meid taas ka aastate pärast?

Ehkki jäähoki on mänguna pigem maskuliinne, selles on tajutavalt, lausa mööda selgroogu alla jooksvate külmavärinateni adrenaliini ja kiirust, just meestele loomupärast füüsilisust kehakontaktide ja kahevõitlusteni välja, siis emotsioonide tasandil on hoki kaasahaarav sõltumata soost. Meie hokiliit küsis enne homme Serbias Belgradis algavat naiste jäähoki 3. divisjoni MM-i kõigilt Eesti koondise mängijatelt, et miks jäähoki sobib naistele? Lugesin arvamusi ja toon mõned neist esile: naiste jäähoki on ilusam ja puhtam kui meeste mäng, jäähoki valinud naistel on tugevam iseloom, jäähoki arendab jõudu, vastupidavust ja tasakaalu – naine vajab neid elus samuti!

Võime jäähokimängu näha ja mõista erinevalt, tema vajalikkust sõnastada eriviisil, aga tunnetes sarnaselt armastada. Sõltumata soost, vanusest, igapäevatööst või professionaalsuse astmest. Eesti naiste jäähokikoondise mängijate seast leiab näiteks raamatu- ja kassapidaja, maakleri, kosmeetiku, hooldustehniku, tarkvara testija, analüütiku, abituriendi ja üliõpilase jne. Kõik nad mängivad jäähokit teiste tegevuste kõrvalt, mitte profina. Vanuseskaalal on naiskonna mängijate iga 19-46 eluaastani ehk piltlikult on üheskoos jääl emad ja tütred. Ühel juhul see ongi nii, kuivõrd MM-le sõitsid koos ema Helen Mahla ja tema tütar Kristin Maris Mahla.

Mis neid kõiki siis ühendab? Toetume taas mängijate mõtetele: positiivsed emotsioonid, naiskond ja ühine eesmärk, teistega arvestamine, loovus ja kirg, pidevalt vahelduvad olukorrad, vajadus langetada kiirelt otsuseid ja näha mitu sammu ette, võimalus unustada väljaspool jääd toimuv. Üks koondise väravavahtidest kirjutas, et iga hea tõrje tekitab võitmatuse tunde.

Ma usun, et need kirjeldused annavad aimu, miks tekib paljudel äratundmine – jäähoki on minu mäng, need siin on minu inimesed. Need kirjeldused annavad vastuse küsimusele, miks armume mõnikord ühtmoodi millessegi (ja teinekord kellessegi) või miks ei hakka vana arm sageli roostetama ka aastate möödudes. Eriti, kui teda hoida ja toita, kui ta meie tundeid sügavalt ja pidevalt puudutab.

Kui vaatan MM-il mängiva Eesti koondise nimekirja, siis seal on meie naiste jäähoki üks esimesi pioneere, kunagi väravavahina alustanud, edasi kaitses ja nüüd ründajana mängiv Kaire Leet. Seal leidub neid, kes kuulusid Eesti koondisse 2000. aastate keskel, kui kahel korral mängiti 4. divisjoni MM-il. Nad on tagasi, ei roosteta ja noorem põlvkond on nende kõrval avastanud enda jaoks samuti jäähoki – mõned lapsena koolieas, teised juba täiskasvanuna. Igatahes on Eesti naiste jäähoki rahvusvahelisel areenil tagasi 14-aastase pausi järel ja sel nädalal mängitakse MM-il Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Iisraeli vastu.

Lõpetan oma kevadised mõtterännud veel ühe laulu sõnadega, mis kuuluvad USA bändile Van Halen. Need võtavad arvamusloo hästi kokku!

How do I know when it’s love? (Kuidas ma tean, millal on armastus?)

I can’t tell you but it lasts forever (Ma ei oska sulle öelda, aga see kestab igavesti)

How does it feel when it’s love? (Mis tunne on, kui see on armastus?)

It’s just something you feel together (See on lihtsalt midagi, mida tunnete üheskoos)

Õnnelikku kevadet! Ärge roostetage!

 Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik