Täna räägib oma klubikarjäärist, koondisest saadud kogemustest ning hokimõtetest Mihkel Võrang. Tänavu Coolbet Hokiliigas kodulinna ja HC Pantreid esindav mängumees, kel kogemust nii koondiste eest, koduses meistriliigas kui ka Soome II divisjonis. 


Kuidas alustasid oma hokiteekonda? 

Hokiteekonda alustasin vanaema töö juures 11-aastaselt, Tallinna Kesklinna Spordikoolis uisutamise proovimisega, sealt sain ma jääpalli kepi, millega litrit taga ajasin. Pärast kooli läksin alati sinna, seal oli hea talve korral väliväljak tehtud. Jääpeal käimine oli minu jaoks lihtsalt lõbus tegevus, kuniks seal töötav treener Boriss Petrov hokiklubist Tiigrid pakkus välja, et miks mitte tulla trenni ja proovida. Sain oma esimese varustuse ja läksin treeningutele Talleksisse, pärast seda ei ole enam niiöelda tagasi vaadanud. Miks just hoki? Ei teagi, kuidagi paelus, arvatavasti uisutamine ja selle mängu kiirus. Kindlasti aitas ka see kaasa, et vanaisa mängis mul kunagi jäähokit. 

Oled mänginud üsna pikalt Pantrite eest, viimased kolm edukat hooaega Välgu värvides ja nüüd taas HC Pantri ridades, miks klubivahetuse kasuks otsustasid?

Välgu eest mängides läks tõesti hästi ja need 3 hooaega olid toredad: 2 korral meistritiitel ja üks hõbemedal on hea ja need jäävad alatiseks meelde. 
Pantrite kasuks otsustasin, et saaks mängida kodulinna klubi eest ja klubil on palju lapsi, kellele eeskujuks olla. Kuna ma olen Pantrites ka noortetreener, siis tundus õige otsus. Loodetavasti suudan noortele eeskujuks olla, olgu see siis kasvõi kõige väiksemate asjadega. Samuti võidelda Pantritega kõige kirkamate medalite eest! 
Esindusmeeskond on enamjaolt alati olnud Pantritel, vahepeal küll on olnud pause, kuid alati on tagasi tuldud ja nüüd saavad noored käia mänge vaatamas või elada Pantritele kaasa otseülekannete saatel. Eesmärk on kindlasti võimalikult palju klubi enda mängijaid kasutada ja meeste võistkonda kaasata. Noortel on võimalus edasi pürgida ning miks mitte kasutada esindusmeeskonda hüppelauaks kusagile välismaale mängima minekuks. 

Hooajal 2013/2014 mängisid Soomes Huntersi eest, kuidas tee sinna viis ja miks karjäär seal ei jätkunud?

Tee Soome viis soov mängida/proovida välismaal, kontakti sain läbi Robert Rooba ja Maksim Semjonovi, kes ise seal mänginud ja klubi kohta häid sõnu öelnud. 

Käisin seal proovimas ja öeldi, et nad soovivad mind enda ridadesse. Samal hooajal mängisin seal koos Uku Mölderi ja Artjom Mininiga, kes mõlemad samuti Eesti koondise särki kandnud. 

Õppisin kindlasti seda, et kui palju on mul vaja juba seal tasemel mängides juurde panna: mäng oli kõvasti kiirem ja ka kõik muu sinna juurde kuuluv. Meeskonnas võeti mind hästi vastu ja sulandusin kiiresti sisse. Kohtusin paljude teiste toredate inimestega, kellega siiamaani suhtlen. 

Sain poole hooaja pealt vigastada ega teadnud, kui kaua taastumine aega võtab, seega tulin Eestisse tagasi.  


Millised on sinu kõige esimesed mälestused rahvuskoondise värvide esindamisest?

Kindlasti esimene kord U20 koondise eest 2007. aastal, kus Tallinna turniiril võitsime kullamängus Hollandit bullitite seerias 3:2. Samuti U18 koondise turniir 2008. aastal, kus pronksi saavutasime ning koondise parima auhinna sain. Muidugi meeste koondisesse pääsemine 2010. aasta MM-il Narvas, kus koondis esikoha saavutas.

Need on kõik väga hästi meeles ja tore meenutada esimesi koondisemänge. 

Sinna mälestuste juurde kindlasti Leedu MM-i pronksmedal Kaunases ja Tallinnas toimunud MM meestekoondisega. Need olid ainult positiivsete emotsioonidega laetud turniirid. 

Muidugi kõik turniirid koondisega on alati meeldejäävad olnud, mõned turniirid on lihtsalt eredamalt meeles. Kuid nautisin neid kõiki 100%!

Lisaks meistriliigas mängimisele, on Mihkel hokiga seotud ka treeneriameti kaudu, treenides U12 vanusegrupi lapsi.
Kuidas praegusel keerulisel ajal lapsi hoki juures hoida?

Tuleb treeningud huvitavad ja lõbusad hoida. Pidevatest piirangutest tulenevalt oleme treeninud Pirita väliväljakul kui ka Arigato kunstmuru väljakul õues nii vihma, lume ja ka kõige külmemate külmakraadidega. Osavõtt on olnud hea. Eks alati on lihtsam ilma vabanduseks tuua, aga noored on ilusti trennis käinud ja mul on nende üle hea meel. Tahe on olemas ka sellel n.ö. raskemal ajal ja võib olla mitte kõige mugavamates oludes treenides. Müts maha tublide poiste ja tüdrukute ja ka kindlasti lapsevanemate ees, kes neid kohale toovad!

Mis su tulevikuplaanides on? Kauaks hokit seal näed? 

Arvatavasti nii kauaks kuni tunnen, et jalgu jään.. 
Naljad kõrvale jättes, ma ei ole sellele otseselt mõelnud. Mängin nii kaua kuni see mulle rõõmu ja naudingut pakub.
Hoki on mulle andnud nii palju häid emotsioone, palju õpetanud, hokiga olen tutvunud inimestega erinevatest maailmaotstest, hoki on mind viinud riikidesse, kuhu ma võib olla kunagi ei oleks sattunudki, hoki on mulle palju andnud ja kui ma ise enam ei mängi, siis kindlasti tahan jätkata noorte treenimist ja omakorda ka inspireerida ja eeskujuks olla. 
Kindlasti suur osa on ka tervisel, kuid nagu viimane aasta on näidanud, siis elus võib kõike ette tulla, tuleb lihtsalt kohaneda ja edasi minna. 
Hetkel on tunne hea, tuju hea ja ei näe, et peatuks veel mängimisega.  

Mida soovitaksid noortele, kelle unistus on samuti suures spordis läbi lüüa?

Kindlasti on vaja töötahet ja kirge selle jaoks. Ei ole vahet, kas selleks on hoki või mõni muu asi, mis sulle huvi pakub. Kirg ja töö viivad edasi. Kindlasti tuleb ka tagasilööke, kuid sellest on vaja õppida: võta sealt vajalikud õppetunnid ja sihi edasi! 
Mõni tagasilöök, mis algul tundub, et oh ei, nüüd on vast küll kõik - tundub aja möödudes nohuna. Pinguta edasi ja naudi teekonda, sa ei tea kunagi, kuhu välja jõuda võid! Naudi mängu ja anna endast alati parim nii väljakul kui väljaspool seda! 
See on mulle toiminud ja edu toonud. Kindlasti on mulle pere ja sõbrad ja meeskonnakaaslased alati toeks olnud - müts maha nende kõigi ees!