Kristofer Jõgi, 20-aastane mängumees, kes samuti ühel hetkel oma lemmikalaga tegelemiseks uut väljundit otsis ning tee ülelahe ette võttis. Kristoferi karjääri kuulub nii Espoo Blues, Jokerite ja TUTO Hockey noorte satside esindamine kui ka Eesti U18, U20 ning meeste koondise mänguaeg. Tänavu on Jõgi koduklubiks teist hooaega järjest U20 Mestis sarjas mängiv KJT Haukat U20. 

Alustasin hoki mängimist Tallinnas Purikate nimelises meeskonnas (praegune Panter) kui olin 5-aastane. Pantrite ajast on jäänud kõige rohkem meelde turniiridel käimine ja reisimine, näiteks Hollandis, Soomes ja Rootsis. 
See aeg on tähtis mulle ka veel selle poolest, et osa selle aja meeskonnakaaslastest on siiani mu parimad sõbrad. 

Kas on mingid konkreetsed tegevused, millega end enne mänge motiveerid?

Olen väga meeskondlik mängija ja mind motiveerib see, et saan aidata meeskonna võidule ja annan selleks ka jääl endast kõik. 

Ka Kristoferi noorem vend, Klaus Kaspar Jõgi, mängib Soomes jäähokit. Kas vennaga sama ala harrastamine teeb teist pigem konkurendid või on just alati trennikaaslane olemas? 

Vennaga pole me kunagi konkurendid olnud, alguses vanusevahe tõttu ega ka hiljem. Oleme vaid ühel aastal koos koondises mänginud ja see oli väga hea tunne. Oleme olnud alati teineteise suhtes väga toetavad ja võimalustel käinud üksteise mänge kohapeal vaatamas. Suvisteks treeninguteks on alati kaaslane olemas. 

Oled tänaseks päris mitme klubi värve esindanud; millises neist oled kõige rohkem kasvanud ja arenenud? Millist hooaega pead enda kõige edukamaks?

Olen kindlasti arenenud kõikides klubides, kus olen mänginud, ja igas klubis midagi õppinud, aga arvan, et kõige rohkem arenesin ma oma esimestel aastatel Soome tulles: selleks meeskonnaks oli Espoo Blues. Mulle sattusid väga toetavad ja meeskondlikku mängu hindavad treenerid, kes ei teinud probleemi ka minu mittesoomlase taustast. Mulle anti palju mängulist vabadust ja mind usaldati, mis on, nagu nüüd mõistan, noorele hokis väga oluline alus arenguks. 

Milline on kõige eredam mälestus koondise esindamisest? 

Ühte eredat mälestust on väga keeruline välja tuua.
Üks kõige meeldejäävamaid nendest oli koondisega U20 turniirivõit Tallinas.

U18 turniir Lõuna-Kores, mis oli kindlasti ka üks tippreisidest koondisega. Kõik see kultuur ja huvitavad toidud, korealaste viisakus ja külalislahkus oli tõeliselt muljetavaldav. Näiteks seal ei pidanud me kunagi isegi ise oma hokikotte tassima. Sinna juurde veel lemmikala hoki ja tore seltskond. Sellest reisist on jäänud väga hea mälestus.

Ka viimane U20 turniir Kiievis on hästi meeles. See oli mu viimane kord esindada noortekoondist. Lisaks mängisime väga kõrge tasemega meeskondade vastu (Prantsusmaa, Ungari, Poola). Veel tegi selle mälestuse väga eriliseks see, et sain mängida vennaga koos. See oli meie perele väga äge asi!