20-aastane Purikate kasvandik Christopher hoiab sellest hooajast KaKiPo U22 värava tühjana. Samuti noore poisina üle lahe kolinud puurilukk räägib elust Soomes, treeningutest, kogemustest koondistes. 


Kuidas sinust sai hokimängija? 

Minu hokikarjäär sai alguse Purikatest, nendega mängisime Soomes juba mõned aastad enne siia kolimist. Soome kolisime siis, kui tegevus Purikates lõppes ja kõik, kes meie meeskonnast profisportlasteks tahtsid saada, kolisid Soome. Siia tulles tegin otsuse, erinevalt teistest, mitte try-outidesse minna vaid liituda klubiga, kes mind ise tahab. Seega panime Soome Jäähokiliidu lehele kuulutuse, et otsin klubi. Neljast klubist, kes mind kutsusid, valisin KelA-Haukati, kes mängis meie vanuses Lõuna regiooni kõige tugevamas liigas. 

Meile isaga meeldis Soome hoki ja seepärast otsustasime siia kolida. Kohanemine oli üllatavalt lihtne, kuna olin siin väikesest peale hokilaagrites käinud ja õppinud sellega keele. Kohaneda aitas veel see, et ka sõpru Purikatest tuli samaaegselt Soome. 

Millises klubis oled seni end kõige kodusemalt tundnud? Kirjelda natuke erinevusi treeningprotsessides, mis klubid rakendavad?

Haukat on olnud kõige kodusem klubi Soomes. Olen seal mänginud 4 aastat, Haukati kodulinnas Järvenpääl elanud ja koolis käinud. 

Soomes väravavahtide mängustiil sõltub üldiselt treeneritest rohkem kui klubist ja neid on olnud erinevaid. Osa väravavahtide treeneritest keskendub rohkem tehnilistele detailidele, teised aga rohkem mentaalsele küljele. Lisaks treenitakse ka tehnilist poolt personaalselt. 
Mul on olnud pirivileeg treenida heade väravahtide treeneritega nagu näiteks Jukka Ropponeni ja Janne Lainega, kes on väga tugeva põhja minu väravavahi vundamendile loonud. 

Kuidas oled tänaseks Kakipo U22 ridadesse jõudnud?

HC Indians Kaarinasse, kelle A noored on KaKiPo U22, jõudsin osaliselt TuTo kaudu. Kaarina Indiansisse sooviti mind laenule juba eelmisel hooajal, aga keeldusin, kuna tahtsin võidelda TuTos noorte SM-Liiga meeskonna mänguaja pärast. 

Turus sellel hooajal seni püsimise peamine põhjus on siiski olnud treener Ismo Lehkoneni hommikutrennid, kus ma olen sel hooajal treeninud koos NHL-i mängijate Mikko Lehtoneni (Toronto Maple Leafs), Artturi Lehkoneni (Montreal Canadiens), Rasmus Ristolaineni (Buffalo Sabres), Alexander Georgievi, Kaapo Kakko (mõlemad New York Rangers), Kaapo Kähköneni (Minnesota Wild) ja Mikko Rantaneniga (Colorado Avalanche). 
Nendest jäädest olen õppinud, milline näeb välja tegevus jäähoki maailma tipus. 

Soome liigad on paraku tänase seisuga kuni uue aastani pausil. Kuidas treenid ning end motiveerituna hoiad?

Väravavahi treeningud on ka hooajal võrreldes mängijatega individuaalsemad. Praegugi töötan väga palju iseseisvalt ja trenni tegema mind motiveerib tahtmine õnnestuda klubi tasemel ja ka Eesti koondises. Mulle meeldib hokit mängida ja see teeb rasked päevad palju lihtsamaks. 

Üsna noorelt oled ka juba U18 koondise värve esindanud ning sealt edasi igal aastal ka mänguaega saanud. Mida sini-must-valge esindamine sulle mängijana on andnud ja milline on seni meeldejäävaim kogemus olnud? 

Koondisesärgi sain esimest korda selga juba 14 aastaselt, kui mängisime Lõuna-Korea vastu U18 kodusel MM-i eelsel harjutusmängul. Eesti esindamine on olnud sõnadega kirjeldamatult vägev tunne ja see on andnud mulle palju unustamatuid elamusi. Eesti fännide ees mängimine on alati olnud eriline tunne ja kodused turniirid nagu 2019 aasta U20 MM Tallinnas on andnud hindamatuid elamusi ja motiveerinud mind veel kõvemini treenima. 
Koduse MM-i kõrval teine eriti meeldejääv superelamus on olnud 2017. aasta U18 MM Pyeongchangis, mis oli 2018 olümpiamängude kontrollturniir. 

Kui sa ei oleks tänasel päeval hokimängija.. 

Ma tunnen, et minu ülesanne on levitada Jumala sõna, seda siis kas hoki kaudu või mitte. Lisaks sain täna veel Soomes üliõpilase staatuse. 


Foto autor/allikas: Timo Savela