Sel nädalal algab Pekingi taliolümpial meeste jäähokiturniir. See viis minu mõtted uitama ja järsku jõudis mulle kohale – olümpiaturniir on nagu vahukoor minu hommikuse kohvi peal. Ehk maitsemeeli mõnusalt turgutav, aga mitte igapäevane lisand minusuguse hokigurmaani kuumas joogis. Tõsi, kirjeldatud kohvinaudinguni jõuan siiski tihemini kui kord nelja aasta jooksul. Aga paralleel lummas ja tundus tabav. Eriti mõeldes sellele, et aastatel 1998 kuni 2014 mängis viiel korral olümpiaturniiridel kogu maailma jäähoki koorekiht ehk kohal olid kõik tipud ka jäähokiliigast NHL.

See suur tass kuuma kohvi koos vahukoorega on minu lauale jõudnud juba ligi 30 aastat. Mõnikord koduses miljöös televiisori ees, kolmel korral ka sündmuste keskel jäähallis nagu 2002. aastal Salt Lake Citys või hiljem juba hokikommentaatorina 2010. aastal Vancouveris ja 2014. aastal Sotšis.

Nii lasingi ennast mõtetel kanda möödunud olümpiaturniiride juurde ja küsisin endalt, kuidas kohvi millalgi maitses? Ja see maitse peitub hetkes, ütlen teile. Kogu asi on hetkes, see määrab elu – nagu on öelnud kirjanik Franz Kafka.

Käsi püsti, kes mäletab? Peter Forsbergi akrobaatilist karistusviset 1994. aasta Lillehammeri talimängude hokifinaalis Kanada vastu, mis tõi Rootsile ajaloo esimese jäähoki olümpiakulla – pilt sellest trükiti hiljem lausa postmargile! Puhas vahukoor hokigurmaani kohvil!

Kuidas on 1998. aasta Nagano olümpiaturniiriga? Jah, siis kui NHL-i profid olid esmakordselt kohal. Jah, Tšehhi võitis ja Kanada oli alles neljas. Aga kas meenub Tšehhi ja Kanada poolfinaal? Kui väike on vahest võidu ja kaotuse marginaal, mõtlen ikka. Karistusvisked otsustasid, kes neist pääseb finaali. Ühel pool oli Dominik Hašek ja teisel pool Patrick Roy väravas. Robert Reichel sai tšehhidest ainsana litri väravasse, kahe posti kaudu. Kanada poolelt viskas Eric Lindros posti!

Või kas meenub, milline väike detail otsustas 2006. aasta Torino olümpiafinaali? Viimase kolmandiku lahtiviskel lõhkus Saku Koivu hokikepi ja uisutas kiiresti uue järele. Samal ajal tõi Peter Forsberg litri Soome ründetsooni, jättis söödu Mats Sundinile, viimane omakorda edasi Niklas Lidströmile, kes lajatas siniselt joonelt Rootsi võiduvärava. Soomlased olid ainult hetke neljakesi, Lidström oli korraks täiesti vaba ja kogenud kaitsja lahendas olukorra meisterlikult. Mõtlen ikka ja jälle, et kas lõpptulemus saanuks teistsugune, kui Koivu ei oleks läinud uue hokikepi järele?

Ja siis on olemas kohv vahtrasiirupiga! Jõin 2010. aastal Vancouveris. Õite magus, ütleks ilmselt Joosep Toots. Kommenteerisin olümpiafinaali jäähoki sünnimaal, enda sünnipäeval, areenil oli 19 000 lärmakat Kanada poolehoidjat ja Sidney Crosby värav lisajal tõi neile võidu. Seda kohvi jooksin veelgi, kasvõi puhtalt seltskonna ja atmosfääri pärast!

Kes mäletab, kui palju jäi eelmisel taliolümpial Saksamaal puudu olümpiavõidust? Üllatus oli 56 sekundi kaugusel lõpusireenist. Alles siis õnnestus suursoosikul Venemaal viigistada ja hiljem lisaajal võita.

Milline saab see hokigurmaani kohv nüüd Pekingis? Ilmselt mitte põhja-ameeriklaste maitse järgi, kuivõrd teist korda järjest jäävad olümpiaturniirist eemale NHL-i mängijad ja kõige valusamalt mõjutab see Kanada ja USA koondist. Venemaa olümpiakomitee koondis on paljude suursoosik, kuivõrd meeskond on koostatud ainult maailma tugevuselt teise liiga KHL-i mängijatest. Sakslaste NHL-i legend Marco Sturm nimetas meie idanaabrite koondise „paberil tugevaimaks”. Venemaa spordileht Sport Ekspress kirjutas, et kõik allapoole finaalikohta on ebaõnnestumine.

Seevastu Šveitsis elav Venemaa koondise endine peatreener Vjatšeslav Bõkov hindab kõrgelt Soome võimalusi tulla esimest korda olümpiavõitjaks. Bõkovi sõnul on meie põhjanaabril karastunud ja üksteist hästi tundev meeskond, enamus mängijatest on tugevates koduklubides olulises rollis ja kogenud peatreener Jukka Jalonen teab, mida on võitmiseks vaja. Ta on seda korduvalt tõestanud.

Pilk erinevate riikide olümpiakoondise nimekirjadele ütleb tegelikult, et pilt on päris ühtlane. Ubade valik (suurem enamus KHL-i, Šveitsi, Saksa, Tšehhi või Rootsi liiga mängijad) on korralik ja need on jagunenud üpris ühtlaselt tugevamate riikide koondiste vahel. Ettearvamatust lisavad muidugi positiivsed koroonatestid, millest enne turniiri algust pole jäänud puutumata Venemaa, Soome, Tšehhi, Läti, Taani koondis. Näiteks Soome koondise kapten Marko Anttila haigestus koroonaviirusega jaanuaris, nüüd on ta Soome olümpiakoondise arsti kinnitusel terve ning ilma sümptomiteta, aga viibib ikkagi olümpialinnas isolatsioonis. Põhjus on lihtne: Pekingis võetud test ei olnud negatiivne. Kas test võib vahetult pärast põdemist olla positiivne? Jah. Kas olukord võib tunduda Anttila suhtes ebaõiglane? Jah.

Milline saab olümpiakohvi, näitavad eelseisvad paar nädalat. Ma usun, et kui mängud algavad, saab ka vahukoorega.

Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik