Head hokisõbrad! 

Täna on suur ja tähtis päev - Eesti jäähoki saab 90 aastaseks! Tegemist on ääretult soliidse eaga, näiteks taliolümpiamängud on Eesti hokist kõigest kaheksa aastat vanemad ja Eesti esimene ametlik jalgpalli maavõistlus peeti kõigest 12 aastat varem.

Väga lühidalt kokkuvõetuna on ka hoki ajalugu Eestis värviline. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli jäähoki populaarne. Talved olid pikad ja külmad ning hokit mängiti igal pool ja palju. Ka pealtvaatajaid oli palju. Mängijad mängisid talvel hokit ja suvel jalgpalli ning mängu iseloom oli hoopis teine. Kuna mängijate arv meeskondades oli väike ja mängijad viibisid jääl pikalt, siis oli mängutempo aeglane.

Nõukogude ajal hoki Eestis väga laialt ei levinud, kuid olid mõned keskused nagu Tallinn, Narva ja Kohtla-Järve, kus oli olemas vajalik infrastruktuur, et heal tasemel hokit mängida. Enamustes Eesti linnades kunstjääd siiski ei olnud. Nõukogude aja kõrgeimal tasemel hokit mängiti Narvas, kus kohalik profimeeskond Kreenholm osales pikki aastaid NSV Liidu esi- ja teise liiga meistrivõistlustel. Mõne aja pärast tekkis ka Tallinnasse oma profimeeskond Talleks, mis baseerus Tallinna Linnahalli jäähallis ning osales mõned hooajad NSV Liidu teise- ja hiljem esiliiga meistrivõistlustel.

Järelkasvu tarbeks oli Narvas korralik spordikool ning Tallinnas lausa spetsialiseeritud olümpiareserviga laste ja noorte spordikool (lühidalt SORLNSK). Mõlemas olid komplekteeritud kõik vanuseklassid. Järelkasvuga tegeleti ka Kohtla-Järvel ja võimaluste piires Tartus ning Jõgeval. Kõikide vanuseklasside Eesti parimad osalesid Tallinna varem mainitud pika ja keerulise nimega spordikooli koosseisus NSV Liidu noorte meistrivõistlustel, kus võisteldi kõikide NSV Liidu tippklubidega nagu Moskva Dinamo, Moskva CSKA, Riia Dinamo jne. Järelkasv oli korralik, nimekaim Eestist võrsunud hokimees on Detroit Red Wingsi poolt NHL-i valitud Toivo Suursoo.

NSV Liidu kokkuvarisemise järel lakkasid riiklikult rahastatud spordikoolid olemast ja asemele tekkisid isemajandavad spordiklubid, mis tõi paratamatult kaasa ala hääbumise. Niiöelda vana rasva pealt mängiti päris korralikul tasemel koondisehokit, kuid enamus häid mängijad siirdusid mängima Soome või Venemaale ja kohalik hokielu mandus.

Õnneks jätkus ka siis entusiaste, kes jätkasid hokiasja ajamist ja arendasid nii klubisid kui infrastruktuuri. 1992. aastal avati Narva poolkinnine jäähall, 2000. aastal Tallinnas Jeti jäähall ja 2002. aastal Škoda jäähall. Siis veel Viljandi katusega uisuväljak, mille kohalikud entusiastid on tänaseks jäähalliks ehitanud. Seejärel ka Tartu Lõunakeskuse jääväljak, mis on tänaseni Eesti kohaliku hoki edukaima klubi Tartu Välk 494 koduväljakuks. Uue infrastruktuuri teke tõi kaasa aktiviseerumise nii kohalike meistrivõistluste kui noortetöö poolel. Nimekaimaks noorteklubiks võib ehk nimetada HK Purikad, mis oli ka Robert Rooba esimeseks klubiks ja milles alustasid oma hokiteed paljud tänased Eesti koondise mängijad.

Siis oli pikem vahe kuni 2014. aastal avati Tondiraba Jäähall, mis on andnud hokile uue hingamise nii harrastajate arvu kasvatamisel kui ka rahvusvaheliste võistluste korraldamisel. 

Tänaseks on hoki Eestis jõudsalt oma populaarsust kasvatamas. Hokit on näha ja kuulda, mänge kantakse üle televiisoris ja internetis, toimub palju võistluseid ning ala harrastajate hulk on viimase mõne aastaga kahekordistunud. 

Eesti koondiste mängijad mängivad aina paremates liigades üle Euroopa. Kusjuures nimekaim mees Robert Rooba mängib lausa maailma tugevuselt teises liigas KHL-is. Suure sammu on edasi teinud ka kohalik meistriliiga, kus käimasoleval hooajal osalevad 7 klubi, millest üks on HC Kurbads Riiast. Et hea trend saaks jätkuda ja lisahoogugi koguda, on kõige olulisem, et jätkuks infrastruktuuri areng. Kui tekib juurde kohti, kus hokit harrastada, siis tuleb juurde ka harrastajaid, kellest aja jooksul kasvavad välja mängijad, treenerid, kohtunikud, klubide juhid, jäähokijuhid, poliitikud, arstid, direktorid, ettevõtjad, omanikud jne.

Teen omalt poolt kõik, mis võimalik, et seda sõnumit levitada, et meie valitsus ja kohalikud omavalitsused saaksid jääalade harrastamiseks hädavajaliku infrastruktuuri arendamise olulisusest aru ja hakkaksid selles suunas konkreetseid samme astuma.   

Tänan südamest kõiki, kes nende pikkade aastate jooksul on hoki arenguloos kaasa löönud ja soovin Eesti hokile palju-palju-palju õnne ning  edu uute kõrguste saavutamisel! 

Väikeste sammudega, kuid kindlalt on hoki teel populaarseimate alade hulka Eestis. Ehk sinna, kuhu see suurepärane mäng kuulub ja kuhu on see meie lähimate naabrite juures Lätis, Soomes, Rootsis ja Venemaal juba jõudnud.